Autor: Kilvar Kessler
Pildi pealkiri: Värviline isane
Autori kommentaar: Vabariigi aastapäeva puhuks oli isane urvalind ennast eriti punaseks \"ehtinud.\"
Lisamise kuupäev: 2013-02-24

Oh värve.

---

Õnnestunud värvide kokkumäng.

---

Mind jääb kompositsiooniliselt häirima oks jooksmine paremasse nurka. Minuarust see ei ole hea lahendus, aga pildi tonaalsus ja meeleolu on väga hea.

---

Nõustun ka Jaagu väljaöelduga. Eks LP ja tavavaataja hindamiskriteeriumid ongi erinevad, kuid ise sooviksin ka pigem kõiki tingimusi pildi all märgituna näha, minu arust see oluline info hindamise juures. Adrenaliinilaks on selle hobi puhul väga vajalik osa, see viib sind taas ja taas loodusesse tagasi.

---

Väikelinnu pildistamisel varjest võikski olla eesmärk teha ülikõva pilt, selline, mida varem pole nähtud;) Mind häirib nats ainult linnu asend, meeldib rohkem, kui saba ka nähtaval on.

---

---

Selliste piltide puhul võib jah kõike muuta. Oksa muutmine tundub seejuures suhteliselt igav. Palju põnevam oleks lumekahuriga tuisku juurde teha, või kui see liiga keeruline, siis murukastmise voolikuga vihmasadu tekitada, eriti äge oleks see veel päikeselise ilmaga, siis saaks vikerkaare tausta õigesse kohta timmida:) Üldiselt olen aga Kilvariga nõus, et suurt põnevust nende tegelaste pildistamine ei paku. Suhteliselt kõva seeriast tulistamine, eesmärgiga saada midagi teistest erilisemat, mis sedalaadi piltide paljususe puhul läheb ajapikku järjest raskemaks. Pigem on neid niisama huvitav jälgida, kuidas nad okste vahel omavahel kraaklevad. Kuigi ega see kraaklemine loomulik ei ole, sest looduses sellist toidu kontsentratsiooni ühes kohs (ühe kõige ilusama oksa all:)) ei ole.

---

---

Nõustun Jaagu ja Ragnise poolt öelduga!

---

Minu arust varjest väga hea pildi saamine on omaette kunst. Peab palju ette nägema - valgus, taust, looma/linnu asukoht. Lisaks veel varjes olemine, mis nõuab kannatlikkust. Igaüks varjest loomulikuna mõjuvat pilti ei saa. Seega, minu arust aitab varjest pildistamine välja tuua kui hea on fotograafi nägemise oskus ja kompositsioonitaju. Antud pildil asjad tasakaalus ja kui poleks öeldud, et söödaga saadud, siis poleks kindlalt teadnud.

---

Tänan hea tagasiside eest!

---

Mina isiklikult suhtun varjetesse väga hästi ja meeldib väga sellist võimalust kasutada. Nagu eelpool öeldud, siis on liike, keda teisiti pildistada ei saagi ja lisaks veel võimalus linde-loomi segamatult jälgida. Selles mõttes avardab varjete kasutamine väga palju fotograafi võimalusi ja pildi saaminegi on lihtsam (iseasi, kas ka hea pildi - see oleneb juba paljuski ka fotograafi oskustest). Lisaks arvan, et ka oksa võib sättida ja nn ise keskkonda luua, küll aga peaks siin jääma maitsekaks nagu Jaak mainis, st keskkonna võiks luua selliselt, et see mõjuks usutavalt ning võiks eeldada, et selline keskkond saaks ka tegelikult eksisteerida. Siiski seda kõike tehes peaks fotograaf jääma ausaks nii iseenda, looduse kui ka pildi vaataja suhtes, st mitte Photoshopis hiljem objekte eemaldama, lisama, ümber tõstma...see on juba petmine, mida mina heaks ei kiida. Lisaks võiks ka loom-lind olla metsik, mitte kodustatud, eeldades, et pilti esitletakse looduspildina. Adrenaliiniga on samuti nii ja naa - jah, see jope peale trehvamine annab küll vägeva tunde, ent omast kogemusest tean öelda, et ka varjest võib selle laksu kätte saada, eriti siis, kui ollakse kedagi esimest korda niiviisi pildistamas. Pika peale muutub muidugi veidi tavalisemaks. Mis nüüd aga vaatajasse puutub, siis tavaliselt inimeselt (kes ei pruugi olla üldse fotograaf või loodusetundja), kes pilti vaatab ja võib-olla endale näiteks seinale soovib, ei saa eeldada, et ta pildi tagamaade üle arutleb. Tema lihtsalt vaatab pildile otsa, kas see on tema meelest ilus ja kas see talle meeldib - olgu see tehtud siis kus tahes või kuidas tahes. Siinses keskkonnas toimub hindamine muidugi hoopis teistel alustel - ühest küljest hindame pildi ilu ja hetke ainulaadsust, teisalt pöörame tähelepanu ka pildi tegemise tagamaadele ja vormistusele, kus vajadusel õpetame ja anname nõu üksteisele lähtuvalt omadest kogemustest ja võrreldes meie endi piltidega.

---

Varje iseenesest on ju täiesti normaalne abivahend pildi tegemisel, sest nõnda häiritakse linde/loomi kõige vähem. Hoopis olulisem mis veel varje ümber toimub. Kas kasutatakse sööta ja kas keskkond on looduslik või kunstlikult muudetud (näiteks oksa paigutamisega). Mõneda liikide pildistamisel kindlasti söötmine ainuvõimalik viis üldse pilti saada. Samuti keskkonna muutmine ok, kui seda tehakse mõõdukalt ja tõetruult. Siiski on minu meelest söödata ja originaalse keskkonnaga pildid alati rohkem väärt kui need kus kasutatud sööta või muudetud keskkonda. Tavaliselt ei loe seda muidugi pildilt välja ja tegelikult oleks tore kui see pildi juures kirjas, aga kõik nagunii seda infot lisada ei viitsi. Vahel olen mõne oma pildi juures seda selgituses eriti rõhutanud kui tegemist täiesti puhta looduspildiga, kuigi mul ka sätitud oksaga ja söödaga pilte. Tavavaataja, kes loodusfotode tagamaadest midagi ei tea, on muidugi kahjuks ükstaspuha kuidas pilt saadud. Ja nii on ka UK-s ja USA-s ju seis lausa selline, et pilti tehakse loomaaias ja/või renditud lindude loomadega. Või siis muudetakse keskkonda nõnda palju, et pildil enam loomulikust keskonnast miskit järel pole. Kahju muidugi, et ka professionaalsed fotovõistluse žüriid viimasel ajal selliseid pilte läbi lasevad (näit üks kodustatud rebane viimastel BBC ja GDT võistlusel või ühe kuulsa Ungari fotograafi pildid, kelle paljud pildid ikka vägagi tehiskeskkonnas). Eestis seis veel selles kontekstis suhteliselt hea. Antud pildi juurde tulles eeldan, et see oks kuskilt sealt lähedalt ja võiks seal looduslikult kasvada. Pildina suht maitsekalt lahendatud, et endal mingeid kahtlusi ei tekitanud. Seega panen ikka suurepärase.

---

Arno, nõus sinuga.

---

---

Ei kuulu sellesse gruppi, kes eeldab varjest kerge tulemuse tulevat. Kui pilt kõneleb, siis vahet pole.

---

Kui inimestel on vähegi mahti, palun tagasisidet, kes eeldas (nagu oleks loomulik) tegu on kontrollimata tingimustes saavutatud fotoga ja hindas lähtuvalt sellest eeldusest? Ja kes hindas puhtalt pilti ennast heites pildi saavutamise tingimused kõrvale? Väidan enda lähenemise alusel, et inimesed tavaliselt loodusfotot vaadates ja hinnates (nö meeldimise väljund) eeldavad tegu on kontrollimata keskkonnas saavutatud jäädvustusega. Osa autorid aga väidavad neil tekib meeldimise hinnang puhtalt foto alusel, sõltumata kas tegu kontrollitud või kontrollimata keskkonnaga. Esimene põhjendaks nõuet foto juurde tuleks märkida selle saavutamise tingimused, teine lähenemine õigustaks aga selle saavutamise tingimuste irrelevantsust.

---

Pmtteliselt võib kõike muuta, kuna asi keerleb ümber peibutise - seemnete vm sööda. Üks asi veel, mida kontrollitud tingimuste puhul enda osas täheldasin: puudub adrenaliinilaks. Ehk juhuslikkus, nö saatuse sõrm või looduse/looja tahe vmt, mis mind loodusfoto puhul võlub, on oluliselt vähenenud.

---

Oksa võib ju muuta ;)

---

"Väga lähedalt" on fotograafias objektiivi fookuskauguse funktsioon. Iseenesest "lähedal olemise" näivus ei näita midagi. Keskkond ka võib kena olla. Kui küsid, kas antud foto on tehtud kontrollitud tingimustes, siis vastus on jah. Fotograaf on linnu eest varjatud, lind on kohal peibutise toel (sööt) ja ka oks ei kasva seal loomulikult. Taust on loomulik: erinevas vanuses/kõrguses kadakad. Endale olen selle pildiga saanud vastuse, et kontrollitud keskkonnas meeldivate fotode saavutamine on oluliselt (siin on ikka väga tugev rõhk) lihtsam. Testisin esmakordselt sellist lähenemist, kuna (1) meelehärmiks said nö kontrollimatu keskkonna fotod ("jopekad") mul üsna madalaid hindeid ja (2) kohtasin juhuslikult ühe kadaka all väsinud/nälginud urvalindu, kellest ülesvõtte tegin (mitte antud pilt). Samas on kontrollitud tingimustes foto saavutamine minu jaoks üsna üheülbaline: sama oks, samad linnud, pidevalt korduv situatsioon, sama taust. Lisaks konutab fotograaf ühel kohal. Linnud ei käitu mu meelest kontrollitud olukorras ka liiga loomulikult. Positiivsena täheldan, et detailse ja meeldiva pildi saab oluliselt lühema fookuskaugusega objektiiviga. Harjutamiseks ja keskkonna sättimiseks väga head võimalused. Nii et omad plussid ja miinused. Kuni kevadrände aktiveerumiseni ei välista, et katsetan pisilindude puhul kontrollitud tingimustega veel.

---

Pidasin silmas, et pilt on tehtud väga lähedalt ja sellel on imekena keskkond:)

---

---

:) Taust on ikka ilus kl.

---

Ave Caesar, morituri te salutant. Mis täpsemalt silmas pead?

---

Kas ka Sina, Brutus?

---

---

Taust on tõesti väga kena, väga meeldiv kaader.

---

Muhedad toonid!

---

---

---

---

---

Väga ilus!

---