Autor: Sven Zacek
Pildi pealkiri: Viuh!
Autori kommentaar: Saagiga nähtamatut kurvi võtmas.
Lisamise kuupäev: 2013-02-08

---

---

Seiraja jutt kõlab nagu üks tõsine füüsikaliste protsesside modelleerimise kodutöö, aga pilt on ilus ja au piltnikule sellise keerulise ülesande lahendamise eest.

---

Ikka meisterlikkus. Selles pole kahtlustki.

---

...ehk siis kokkuvõttes ikkagi fotograafi meisterlikkus ja selle peale müts maha. Mina siin paar päeva tagasi maadlesin kõhuli jääl iga 5 minuti tagant langeva tilgaga ja seegi oli päris paras pähkel, et õiget momenti tabada ;)

---

Huvitav. Olen pääsukeste (ja mõnede teiste kiiremate lendajate) puhul siiani rakendanud nö spray and pray meetodit. Vastupidiselt nt kahlajatele (või ka kotkale), kus seeriavõte peletab linnud eemale ja tuleb jääda vaikseks "tiksujaks."

---

Pääsukeste puhul ei viinud selline tuld andmine sihile. Tuli oodata ja ajastada. Paari tunni möödudes oli asi täitsa rahuldavalt käpas arvestades siiski nende liikumise kiirust ja kaootilisust. F16 kasutamine ei tulnud isegi päevase valgusega kõne allagi, sest säriaeg pidi ikka 1/3200 olema, et nii lähedalt teravaid pilte saada. Kaugemalt saab ka aeglsemaga, sest siis on linnu suhteline kiirus väiksem. Lähemal on aga suurem ja siis peab säri "põhjas" olema. F3,5, 1/3200, ISO 640.

---

Ahjaa, vahemälu (puhvermälu) suurus on ka oluline, kui kerest rääkida. Objektiivi puhul siis tõesti teravussügavus. Ehk käsiseades ja olustikku arvestades väiksemale avale (nt f16) sätitud objektiivi puhul on teatud konkreetne teravussügavusala. Linnu sisenemine sinna alasse ja sealt väljumine kestab teatud arv ajaühikuid. Linnu lähenemisel teravussügavusalale tuleb arvestada ajaga "silmast sõrmeni", sealt edasi "sõrmest päästikuni", sealt edasi "päästikust katikuni." Nüüd sõltub linnu lennukiirusest ja teravussügavuse ulatusest pikkusühikutes, kas ja kui palju kasu on sarivõtte kiirusest ja puhvermälu nö sügavusest. Kümme kaadrit sekundis on kaks korda kiirem kui viis kaadrit sekundis. Võib juhtuda, et 10 puhul salvestub üks kaader teravussügavusalas, kui 5 kaadri puhul tulenevalt 0. Kui piisavalt vara seeriavõte aktiveerida, siis mida sügavam puhvermälu ja kiirem seeriavõte, seda tõenäolisem linnu jäädvustamine teravussügavusalas. Kontrolliv aga näib tõesti olema päästiku viivitus ehk protsessi algus.

---

Jaa, päästiku viivitus küll, kuigi ka selle tunnetuse saab kätte. Sarivõtet polnud vaja. Nagu ma ütlesin, vajutasin igale lennule ainult kaks kaadrit, teine oli rohkem moe pärast, sest esimene oli oluline. Ning need kaks kaadrit ei olnud mingi 10-kaadrise kere kaks järjestikust pauku, vaid ma kasutasin Nikon D3x keret, mille sarivõtte maksimaalne kiirus on 5 kaadrit sekundis.

---

Sven on siin mõnes momendis liialt tagasihoidlik. Kiirete lindude puhul on "shutter-lag"-il ja seeriavõtte kiirusel vägagi pistmist eduka ülesvõtte saamisega. Mida parem kaamera, seda lühem viivitusaeg ja kiirem seeriavõte kipub olema. Loomulikult regulaarselt ühetaoliselt lendavad objektid võivad neid momente leevendada.

---

Kaameraga siin eriti pistmist ei olnud, sest tehtud manuaalset fookust kasutades, kuna väga lähedalt ei suuda ükski maailma kaamera nii kiiresti fokuseerida nagu pääsukesed lendavad. Seega ikka passimine ja jälgimine. Iga lennu kohta kaks klõpsu, rohkem polnud mõtet, sest nagunii olid udused. Paari tunniga tuli päris hea tunnetus lindude saabumiskiiruse ja päästiku reageerimiskiiruse arvestamiseks.

---

See on ikka kas väga hea passimine/jälgimine või väga hea kaamera, viimasega kogemused puuduvad ja seepärast ka suurepärane tulemus/saavutus minu jaoks.

---

---

---

---

---

---

---

ai kui ilus valgus!

---

---

---

---

---

---

---

---

Väga meeldib.

---

Nagu hävitaja F16 ;)

---

---

---

Väga kena stiilinäide.

---