Autor: Lauri Tammik
Pildi pealkiri: Kriimsilm
Lisamise kuupäev: 2011-10-12

---

---

---

---

---

---

Mul on tasuliste varje suhtes segased tunded. Ühtepidi kui tead, et pilt on tehtud rahateenimiskohast, kus lausa loomi söödetakse... kuidagi kipub pildi väärtus vähenema. Samas annab eelise pildi saamiseks ka see kui on raha, et osta profitehnikat. Või lennata Islandile ning teha lainurgaga lunnipilti. Või minna talvel Lapimaale, kus laanenäär sulle peo peale istub kui talle süüa pakud. Väga palju halli ning hinnangulist ala. Eks siin keskkonnas oli ka kunagi äärmiselt puritaanlik suhtumine loodusesse ning väiksemgi fotograafi sekkumine looduse tegemistesse oli põlu all. Mida edasi seda rohkem on loodusfotograafile lubatud. O tempora o mores. Mulle see pilt meeldib ning läheksin ka ise südametunnistusepiinadeta tasulisse varjesse.

---

Minu pärast olgu või varje tagant pildistatud, aga mulle see hunt koos oma hundipilguga istub

---

---

---

jah varjest pildistatud Soomes nagu Erik juba mainis, Võsavillem vast sobiks tõesti nati paremini pildile nimeks, taga ruumipuudus on tingitud ühest koledast fookusest väljas puutüvest mis tundus mulle parem ära lõigata-arvasin et tuleb palju kriitikat selle puu kohta ja otsustasin ta välja jätta, iseenesest oli seda hunti väga raske tabada lagedamal kohal sest ta oli kogu aeg puude ja okste taga varjul, hiilides eriti ettevaatlikult

---

---

ega neid hundi pilte siia sagedasti ei satu. 5-

---

Kilvar, muide hindamisel võtan minagi arvesse saamise momente, selle võimalikke keerukusi jms, aga seda niivõrd palju kui minu endi kogemused seda lubavad ja domineerivam on siiski alati esmamulje pildist, kuidas see mind nö kõnetab, muu on selline lisaväärtuse tekitaja, mis võib muidugi kaalukausile teinekord raskust tublisti juurde anda, kõik sõltub olukorrast ja ei ole pildi hindamine ka minul mingi must-valge tegevus, siin on palju emotsioone ja mõtteid mängus. Varjest pildistamisel on omad raskused ja samuti on see sageli paras füüsiline katsumus ning seda ütlen ma inimesena, kel meeldib oma retkedel fototehnika õlal kümneid kilomeetreid mööda metsi ja soid ringi uidata. Sa võid harida end varjetest lugedes, teiste kogemusi kuulates, kuid selle raskusmomente ja eripära oskad sa ikkagi hinnata alles siis, kui oled ise seda kogenud - tean seda omal nahal! :)

---

... siis hea hundipilt, muidugi hunt ise on ka kindlasti hea :)

---

Hinded on alati subjektiivsed Kilvar. Minu jaoks on see selline hea hundi pilt. Kriitikaga, mis selle pildile on tehtud, olen igati nõus.

---

Alustuseks, mul hea meel Sinuga Erik siin väidelda. Kõigile teistele, et meile mõlemale meeldib asjade üle arutada, teinekord ka üsna intensiivselt. See ei tähenda aga mitte mingil juhul nö tegelikuks minemist. :) Täpselt nii, Erik, hoiad ilusti oma varasemast seisukohta - hindame pilti (NB! mina säherduse kitsa lähenemisega nõus ei ole. Hindan ka pildi saavutamise keskkonda ja autori eelduslikku kogemust, pildi saavutamisse panustatud isiklikku energiat, mis on äratuntav). Antud pildi juures, kui hunt asendada sinikael-pardi või kitsega, kas näeksime siin viierodu? Või, mis Sinu hinne sellele pildile oleks, Erik? Mina panin tekstis sees kolme.

---

Kilvar: nõus, keskkond on tähtis ja selle esitlus pildis samuti. Minu olustiku kirjeldus puudutas juhuslikkuse küsimust, mis minuarust peaks teataval määral ka varjepiltide puhul kehtima, sest varje ei võrdu automaatselt hunt, karu vms, lihtsalt suurendab tõenäosusi ja võimaldab looma häirimatut jälgimist. Samuti olen nõus, et varjepiltidel on ilus märkida, et tegemist varjest pildistatud pildiga - olen ise seda püüdnud teha, kuid teinekord juhib alateadvus, et nagunii kõik seda fakti juba teavad, tähelepanu kõrvale ja ma unustan seda ära märkida. Arvan, et see ei ole suur patt kohas, kus saab autorilt seda järele küsida, aga püüdma täiuslikkuse poole peab. Õige on, et iga varjest tehtud pildi puhul, on see ka pildiinfos ära märgitud. Mis puudutab esteetilisuse küsimusi, siis siin on palju filosofeerimist ja lõppkokkuvõttes hindama peaks ju lõpptulemust, mitte niivõrd selle saamise tausta, va kui pildi saamisel on tehtud midagi mitte aktsepteeritavat - nt on meelega ehmatatud looma vms. Ka varjest pildistamisel võib ju autor püüda saada sellist tulemust, mis on vast vähem perfektsem ja vastab rohkem juhuslikumale kohtumisele. Ma küll ei leia, et varjepildid peaksid olema sellised, et kohe saab aru, et pilt on varjest tehtud. Seega hindame ikka pilti, olgu see siis varjest või mitte. Juhuslikkus on rohkem ikka autori enda emotsioon, kui vaataja.

---

---

Erik - vastan Sulle Su enda sõnadega (vabas vormis): olustiku antus ei ole mingi õigustus pildi õnnestumisele või ebaõnnestumisele, oluline on foto esteetika. Ehk teinekord lihtsalt keskkond ei soosi pildi õnnestumist ning sellises keskkonnas ei saagi head pilti. See, mida pikalt kirjeldad, on looduskeskkond. Kas oled oma seisukohti muutmas, et pildi väärtust siiski mõjutab foto tegemise keskkond? Kui jah, siis pole olemuslikku siis on viupart kõrges laines kaasusel ja hunt metsas kaasusel. Mina jätkuvalt arvan seda, et varjepiltide puhul on ilus märkida, kui see on varjest tehtud. Täiendavalt, olles ennast harinud varjete teemadel nii siinsete heade kolleegide abiga, kui ka tutvudes vastava kirjandusega, leian varje piltide esteetikale esitan kõrgemaid nõudeid, kuna (i) varje ehitamise käigus on olnud piisavalt aega selle küsimusega arvestada ja (ii) varjest looma/linnu jälgimisel on eelduslikult rohkem aega esteetika küsimuse lahendamiseks.

---

Jah, ilmselt on ka varjest pildistades üsna keeruline saada hunti veatule-steriilsele taustale.

---

Jälle on kõvad jutupaunikud need, kes pole ise varjest pilte teinud! Eks minge varjesse ja pildistage neid hunte seal igast nurgast ja nii esteetilisest keskkonnast nagu meeldib. Üldjuhul on hunt pigem erandlik külaline varjepaikades kui mingi reeglipärane tegelane. Samuti on hunt väga ettevaatlik ja kaalutleva liikumisega ning sageli teda avatud väljal ei näe. Kuna tean seda kohta, kus hunt pildistatud, nüüdseks juba läbi ja lõhki, siis võin kinnitada, et hundi pildistamine ei ole selles kohas kaugeltki mitte lihtne - hunt näitab end näole väga harva ja ka siis vaid hetke, seega juhuse ja õnne faktor on hundi puhul vähemalt antud kohas märksa kriitilisem kui karude puhul. Minul õnnestus hunti näha 4 ööpäevast, mil ma varjes istusin, vaid ühel õhtupoolikul - kahel korral kaugemalt lagendikul ja ühel korral metsaääres puude vahelt piilumas (kes tahab võib pilte näha mu kodulehelt). Muidugi ma olen nõus eelneva kriitikaga nii tausta intensiivsuse kui ka kadreeringu poole pealt, kuid ärge arvake, et seda külalist igast poosist, igasuguses taustas saab kaadrisse kerge vaevaga püüda. Hunt on liiga salakaval selleks, vähemalt selles kohas küll!

---

Antud keskkonnas sobiks võsavillem paremini pealkirjaks:)

---

Kui on varjest, siis mu meelest hea pilt; kui mitte, siis enam. Hea on ta seepärast, et jäädvustatud huvitav liik, valgus on mahedamapoolne ja pilk on samuti üsna kõnekas. Muu on üsna kesine: taust on häiriv, seda eriti koos varje tekitava valgusega muutub üsna sigrimigriks, osa taimi jääb hundile ette. Varje peaks ikka võimaldama rohkem esteetilisemat visuaaliat, kuna juhuslikkuse õigustus kaob minu jaoks.

---

---

Taga võiks jah ruumi rohkem olla

---

---

---

Eks ta Soome varjest ole pildistatud, meeldib sellegipoolest. Taga võiks rohkem ruumi olla.

---

---

Kas varjest?

---