Autor: Juho Kalberg
Pildi pealkiri: Lubage mul see ablas elajas nahka panna?!
Autori kommentaar: \"Olge lahke\" vastasin.
Lisamise kuupäev: 2010-08-04

---

---

---

To hullem meeldib mullegi. :)

---

Sinu pakutud "hullem" variant meeldib mulle isegi rohkem, ah mis...-isegi väga- on kuidagi kunstipärasem, aga mitte vist looduspildi galerii favoriit. Ja Sinu suhe nende hüpikutega väärib eraldi märkimist:)

---

Ei pea, pigem viimane võimalus üldse midagi pildile saada, kui pead linna tulema ja siis üks lõpeks armulikult end pooleks tunniks ühele kohale, õigele kohale paika seab. Lisaks otsustas ta olla üle keskmise suur. Kuna ma otsustasin kohe "kunsti" kallale asuda, siis sättisin ka kaamera mustvalge peale, mitte et RAW puhul see põrutavalt loeks, vaid, et näen, mida teen. Kui aus olla, siis iga kord, kui ma morni näoga "sihtpõõsastest" ää tulen, siis mulle tundub, et teatud kamp näitab seljatagant keelt.

---

See lingitud on ikka väga võimas hüpikufoto.... Selleks peab fantaasiat ja silma olema + eriline kontakt modellidega.

---

Läbimärg, siin veel hullem versioon, põhja keeratud iso, müravähenduse ja järelteravustamiseta: http://www.jubejuss.pri.ee/pildikast/index.php?showimage=392

---

Mul oli kevadel nendega ka flirt, aga ei teagi kas õnneks või mitte, aga üle ta läks. Nüüd kui kohtume (ja seda on suht tihti), siis ka niisama tervitan neid, aga fotokat nende vastu enam ei tõsta..., vähemalt esialgu tundub nii P.S. Praegu elavad need roheliste tundlatega mul aias kärus salatilehtede vahel...

---

Ma polegi see aasta muud teind metsas kui hüpikute juures passind. Tulemused fotograafilises mõttes on sellised kesised kui arvestada seda, mida näed ja milliega nad tegelevad ja mida sa pildile ei saa püüda. Ühel hetkel lööd käega sellele pildistamisele ja vedeled miisama ja lihtsalt vaatad ja üritad nendega suhelda. See tuleb iseenesest. Lapsed tulevad vahest kaema ja küsivad, et isa, kellega sa räägid. No ütled, et ämblikega. Küsivad, et mida nad räägivad, no siis vastad midagi... pärast mõtled, et äkki oled natuke hulluks läind... Ma arvan et see on suht tavapärane sellele, kes... jne

---

Pets, eks me kõik aja oma lemmikutega juttu, see kas nemad meid kuulavad on juba omaette küsimus. Kui nüüd "piinlikemaid" hetki üles tunnistada, siis mina laulan paari kindlat viisi, uskudes, et see mingit mõju omab. Küsimus pole ju selles, et kuis kedagi kuidagi kohale meelitada, vaid, et kui sa juba pikemat aega kuskil põõsas istud, siis hakkab see asi su üle veidi võimust võtma...

---

---

niimoodi ajadki kohe ämblikega juttu .. vägev. mulle selline dofi kasutamine siin väga ei istu 2.5

---

Mulle seda tüüpi pildid väga meeldivad. Ja veel koos heade pealkirjade ja autori kommentaaridega...neist saaks hea koomiksi, ma ütlen :)

---

See on nagu see kass Shrek'i filmist :)

---

Meeldiv pehmus ja rohelus. See udune trend mulle meeldib. Seda õigesti teha on raskem kui lihtsalt korralikult teravat

---

Siin pole mõtet vaielda, äi ole see selline põhimõttelist laadi küsimus. Olgu siis ebaterav selle piirkonna nimetus, mille ma endale meeldivalt muust pildist eraldasin :)

---

Kui pildi autor väidab, et on terav silm, siis mina vaidlen küll vastu. DOF-i kasutus on iseasi.

---

---

---

Oluline osa sellel pildil, silmad, on terav. Lühidalt olekski see kogu vastus. Aga selgitaks siiski veel, et küsimus on ju selles, et mida fotograaf näidata tahab. Mind võlub lühikese teravuse ulatuse juures peamiselt see, et ma "roogin" pildilt välja selle, millest ma "rääkida" ei taha, ehk et antud juhul ei soovi ma vaatajale näidata ei keskkonna detaile, milles tegelane viibib, ega ka otseselt ohvrit, kellest pealkirjas juttu tehakse, vaid peakangelase jutustavat pilku. Muidugi ka minuarust kena värvifoon on oluline komponent. Aga muud suurt miskit. Kas valitud lähenemine on teistele meeldiv või mitte on muidugi jah iseküsimus, seda ma mõjutada ehk väga ei tahakski :) Lihtsalt üks võimalus paljudest. Lastehaigus võibolla ka, eks ma siin põen seda ja siis hiljem paistab.

---

Kas udused pildid hüpikuteston viimase aja trend?

---

---

---