Autor: Juho Kalberg
Pildi pealkiri: Leheväänaja
Autori kommentaar: See käib nii, et kõigile on jagatud ülesanded ja igal on oma roll. Pildiloleva isendi ülesandeks on valvata, millal taimekesed ninad maast välja pistavad, ning siis painutada taime lehed ilusasti laiali.
Lisamise kuupäev: 2010-05-16

---

Jah, eks ta ole, PILDI saamiseks on vaja kunstniku silma. Eriti kui teemaks maastik, makro või taimeriik. Makros võid ju oma jälgimis/leidmisoskust kasutada ja objekti leida, kuid kui silma pole, siis sellega kõik ka piirdub. Loomapiltide puhul õnneks piisab "kuidas pildile saada".. Ikka ja jälle mõtlen, et kas looduspilt kui selline on rohkem fotokunst või põnevate loodushetkede vahendamine...

---

Aga tegelikult on seal nendes asjades küsimus ikka rohkem kui "kuidas pildile saada" selles, et "mida pildile saada". No sellest samast ämblikust kasvõi - peale saad, aga kas ka pildi saad? Ma siin sellele mingit hinnangut ise ei anna, kuna see pole veel päris valmis.

---

See jah - otsida kadund asja selle sama kadund asjaga?! Teatud mõttes nähtamatuse valem, mis siis, et teised näevad. Kuigi sellest tõsise näo ja tähtsa jutu osakonnast saan ma aru - muidu hakataks hulluks pidama.

---

Jah ... looduses on igal pisemalgi tegelasel oma ülesanne. Ainult inimesed, vad molkused, töllerdavad niisama sihitult ringi ja ei tea mida peale hakata, nn. otsivad iseennast ja teevad sellest rääkides veel ilmatu tõsise ja salapärase näo ette. :)

---

No nüüd saan ma aru, miks üks mulle peale hüppas ja kaasa tuli. Tuleb rohkem ennast vaadata, s.h. ka söögina..

---

Vastupidi Urmas - see keskkond ja see "ülikond on nii tõhus kombinatsioon, et võid pikalt ämbliku kõrval istuda ilma , et teda näeks. Kaotsimineku vastu aitab see, kui oskad sööki otsida ja leida sama pilguga, siis tead ka kus ämblikku oodata ;)

---

Armas loom

---

Oleks seda ette teadnud, et pilt nii suurepärane..:) Kadestamisväärt keskkond, milles peategelane nii kergesti ehk kaotsi ei lähe. Võtsin ennast ka ükspäev kokku ja istusin metsaseravs ühe madalama okstega põõsa juurde maha, et teda kohata ja oh imet, mõne aja pärast märkasingi, kuid seda oksarisu oli liialt palju, et selget pilti saada. Korra kui pilgu eemale lasin, siis läind ta oligi ja enam näole ei andnud. Läksin siis tiba eemale rohusemasse keskkonda, kus kohtasin ca tunni jooksul kahte erinevat musta hüpikut. Ühel valgete karvadega nahk ja valgekarvased lõugtundlad, teine karvadeta ja neoonrohelised lõugtundlad. Järgmine päev kodus hommikul kohvi juues tundsin enda käel midagi imelikku liikuvat ja usud või mitte, aga see oli väike must neoonroheliste tundlatega hüpik.. Lugesin hiljuti Tartese artiklit, et kokku pidi olema ca 5000 hüpiku liiki, kellest 40 ka Eestis elab. Põnev väljakutse oleks nende eriliikidega kohtumisi nö koguma hakata. Nende hüppetehnika on ka muljetavaldav - jalalihastesse tekitatakse võimas vererõhk ning seejärel järsk lõdvestus, mis annabki startikiirenduse. Kuna lend on suht kontrollimatu, siis igaks juhuks jäetakse enne starti niidi ots ankrusse, et vajadusel tagasi saada. Põnev maailm.

---

---

jube hea

---

Las kangutab :)

---

---

---

---

Njaa, mulle läheb ka see pilt mõnusalt peale. Mis toru pildistamisel kasutasid ja kas see tegelane on paikne? Ma mõtlen, et see kus ta eelmine suvi oli on ta ka see suvi? Sattusin ka eelmine suvi sellise tegelase peale, peaks teist piiluma minema.

---

---

Pingutusest silmad punnis :)

---

Naljakas tegelane:)

---

Tüüp teeb oma tööd üliusinasti ja peab ette vaatama, et tervet taime koos juurtega maa seest välja ei kaksa. Igatahes väga timm nii kompositsoonilsielt kui ka leiu poolest.

---

Khm ;)

---

---

---

---

---

---

Korralik pilt ja põnevust loov lugu juures, sellist maitsekat loomingulisust on hea ja lõbus vaadata. Kompalt kipub veidike vasakule suruma liigselt, samas ju see ka osa pildi mõttest siiski. 0,5 saadaval.

---

Tahaks seda Mr Lennonit ükskord ka ilma päikeseprillideta näha

---