Autor: Juho Kalberg
Pildi pealkiri: Uks on paotund...
Autori kommentaar: Pilti on pööratud mõned kraadid. Originaalkaader võrdluseks siin: http://www.workman.ee/_DCS5561_kropita_600.jpg
Lisamise kuupäev: 2009-09-01

Nagu päikeseprillid oleks ninapeal. Aga miskipärast jääb häirima see, et vasakule esimesele jalale teravust ei jätkunud.

---

mõnus dzungel :)

---

just ja eriti algusaegadel kipub just kaamera kaasasolek tekitama olukorda, kus sa ei näe ei ühtki putukat, looma, ega kaunist vaadet ;) Jäta aga kaaamera maha ja üks uhkemas poosis kui teine loom seisab ja laseb end vaadelda nii ligidalt kui kaugelt :):):) Hiljem jah asjad muutuvad.

---

juss :) väga hea jutt, usun et paljud selle hobiga tegelejad võitlevad sellega, kas kaasaga kuhugi minnes võtta fotokas kaasa või mitte. Ise olen jõudnud arusaamisele, et mitte võtta, isegi mitte autosse. Reeglina leiab alati sada põhjust, et fotokas autost ikkagi ära tuua ja edasi teate isegi....:)

---

---

Et hüpikut näha, peab eelkõige mõtlema nii nagu nemad. Pead mõtlema, mida sellised imepisikesed tegelinskid söövad, kus see söök elab jne. Nii öelda tunnetama kohta, kus see väike bobcat kindlalt elama peaks. Ehk teisisõnu, pead ise muutuma hüpikämblikuks. Siis võtad kogu oma raske fotokola ja sead selle sinna õigesse kohta püsti ja jääd ootama millal ta ise nähtavale ilmub. Ootad päeva... teise... tüki kolmandatki. Siis saadad kõik kurele, lubad mitte kunagi enam sellise lollaka hobiga tegeleda, lubad naisele nüüdsest hakata heaks meheks ja isaks, perega rohkem tegeleda. Lähed naisega jalutama, nagu noored armunud, fotokatki üle õla ei riputa. Jalutades oma kallimaga kenal metsateel või mere ääres, kummardud, et noppida lill temakesele, ehk midagi ilusatki kõrva sosistada (või kõlvatut, sõltuvalt rikutusest või suhte pikkusest) ja just siis kui näpud on ümber lille sulgumas, et see kallimale murda, just siis kui tahad oma armuvannet uuendada, truudust näidata, kaigub üle metsa ja maa võigas hääl, mis endalegi üllatuseks väljub just sinu kõrist: "NAINE, HÜPIK! VALVA TEDA! MA JOOKSEN TOON STATIIVI JA FOTOKA!!!!" Just nii sai tehtud see pilt: http://www.looduspilt.ee/index.php?page=pilt&id=28524 Teisalt, hiljem on jäänud mulje, et neid tegelinskeid on kõik kohad täis, aga võibolla pole ka. Selle pildiga on küll teine lugu, kuna passisin kindlas kohas. Ilmselt oleks võind säri õige pisut lühem olla, kuid paraku oli hüpikul minu toimetustest savi ega lasknud kaua asju sättida. Säri on mõõdetud punktiga ämbliku heledamatelt osadelt, säri ja ava selle järgi käsitsi paika pandud ja lisaks veel särikompensatsiooniks -1, kuna proovipildid näitasid, et kipub ära kärssama. Tuul liigutas ämbliku kohal olevaid lehti ning seetõttu pidin passima, millal päikeselaik just õigesse kohta satub. Tegelikult kül mitte passima, vaid tulistama. Iseenesest hea, et liigutas, sest muidu poleks siukest "laigus istujat" olnud. Järgmise kahe hüppega hüppas ta objektiivile ja ma pidin talle veidi loengut pidama teemal "Kaamerasse ronivate hüperaktiivsete modellide halvast mõjust pildile" . Nojah, ilmselt oli see talle igav teema ja sealt kalpsas ta edasi sarapuupõõsasse.

---

MuumiTroll, ei ole sa ainuke kes seda hüpikud näinud pole ;)

---

Jube lugu ... hüpikuid muudkui tuleb ... ja mine pole seda tegelast veel oma silmaga näinud ... kui nüüd tõtt rääkida, siis vist isegi mitte põtra (noh, lihtsalt leidub meil vaid kitsi ... tõsi, põdra jälgi olen küll kohanud :--D). Mulle see pilt meeldib, eristub teistest, selline metsik pilt (dzungel), ei ole puhast tausta. Samas jäävad häirima lõikamine (piiri peal) ja äkki valgus siis ? Julgen siiski hindamise avada. Selline emotsiooni tekitav pilt, kuskile sinna hea v natukene peale see hinne jääks (vähemalt täna).

---