Autor: Viiu Härm
Pildi pealkiri: Uueks saamise valu
Lisamise kuupäev: 2008-08-31

Kirjeldus loob meeleolu.

---

Jah, tõesti nauditav ja uskumatu võime panna pilt sedasi jutustama. Aitäh!

---

Viiu piltide juures on tekstil alati oluline roll, see, kuidas pilt lahti seletatakse ja Sind sinna sisse viiakse on väga nauditav, tore, et oled aktiviseerunud :)

---

---

Oi, Ama, seda on väga vahva kujutleda, kuidas pildistamise ootel modellid igas suunas piidlevad ning ärevalt ringi vaatavad, et äkki leiavad endile sedaviisi õige autori! Ma juba peaaegu usun, et just nii see mu ümber toimubki, kui ma üksi ringi kolistan... Väga vahva kujutluspilt :) ! Head pildid peaksidki iga vaatajaga ise keeles rääkima. Midagi just sellele inimesele väga isiklikku meenutama, puudutama, esile kutsuma. Aitäh!

---

Tundub, et see pilt jutustab igaühele oma. Mina oleksin pannud pildile pealkirjaks Ema ja tütar. Kortsus kroonlehtedes näen vaikset tagasitõmbumist, hoolimist, rahulolu ja uhkust järeltuleva põlve pärast. Viiu mõttekäigud aga on väga nauditavad. Tore, et selline pilt on leidnud endale õige autori. :)

---

Kohe alguses aimasin, et see võib olla Viiu tehtud pilt ja justkui ei saanudki pildi sisse minna kuna sinu mõttelõng oleks justkui puudu olnud. Aga midagi sellist, millest kirjutad, oli aimata küll. Aitäh, et seda meile jagasid!

---

Tahaksin sellele pildile oma kodulehel oleva jutu lisada. Tuli seekord selline tahtmine. Kelle jaoks on tüütu, võib ju lugemata jätta. Sellest pildist on mul raske rääkida. Sest see pilt räägib mulle liiga paljust. Ka sellest, millele ei tahakski mõelda, aga mis on paratamatu, on vältimatu. Närbumisest, närtsimisest, vananemisest. Looduse loomulikust liikumisest. Jah, ka uueks saamisest ja edasi kestmisest. Aga samas ju ka uuenemise ja edasikestmise hinnast. Valust. Pilt viib mu mõtted taas ilule ja inetusele. Vaatasin seda mooni kaua aega, enne kui pildistama hakkasin. Oli, nagu oleksin vaikselt luba küsinud – kas ikka võin tema intiimsemast intiimsemat olekut sedasi tähelepanelikult silmitseda? Kas ma ei tunne piinlikkust? Ja on mul õigust seda vaatepilti veel teistegagi jagada? Ühest vastust ma oma küsimustele ei saanud. Vaieldamatult oli pooltoores, päikese poole piiluv kupar võluv, niisama nagu on kadestusväärselt kaunis ja huvitav varases teismeeas tüdruk. Nii üks kui teine aimab eneses seemnete küpsemist, ometi ei oska veel kõike üksikasjades ettegi kujutada. Mõlemas on ehmatuse- ja põnevusesegune ootus ning see väljendub nii ilmekalt mõlema pikaksveninud, väljasirutatud peenikeses kaelas. Kitsas kumer päikesejoon kupra tipus on otsekui valguse hellitav ja hoidev paitus. Jah, siin on kõik nii, nagu olema peab. Aga mahajäänud ja kortsus õielehed? Valgust jätkus õnneks neilegi, aga just seeläbi paistis too pöördumatu kustumine nii valusalt vältimatu, nagu ta tegelikkuses just on. Ometi nägin lisaks sellele ka läbikumavate kortsude köitvat joonist ja valuliku punase rohkeid varjundeid. Nägin leppimist ja rahu. Omamoodi õnnegi ehk?

---

huvitav justkui lahtiriietumine toimuks

---