Autor: Lea Tammik
Pildi pealkiri: esimesed luigepojad hanerivis
Autori kommentaar: viskasin end külili suure kivi varju, et jälgida luigepere tegemisi kaugemal merel, kui nad pöördusid äkki minu poole, paterdasid liivale ja terve see pikk 9-ne rivi möödus minust rahulikult 1 m kauguselt, nagu mind poleks olemaski. kahjuks olid nad mul liiga lähedal, tele oli liiast. tagurdada polnud kusagile. siiski, selle kevade üks armsamaid hetki minu jaoks. päike lajatas esmalt vastu ja siis lagipähe.
Lisamise kuupäev: 2007-06-04

---

Väga mõnus oleks mõlemad linnud ühes ja samas poosis siis oleks minu poolt viieline

---

kuna olin suure kivi varjus, siis tagurdada kuhugi ei olnud.olin kuidagi kägargil, mitte päris kõhuli, kuna nad tulid otse minu poole, ema ja isa ees, siis mulle tundus, et kui kõhuli heidan, marsivad nad must üle. võtsin nii madalalt, kui sain. samuti pidin ootama, kui nad must nii kaugele lähevad, et objektiiv fokusseerida võimaldaks, st hakkasid minust eemalduma. siis oleks saanud muidugi kõhuli viskuda, aga siis oleks kindlasti ülevalt meri ja kivid kaadrisse tulnud. tahtsin hoopiski kaadrit nende tulekust, aga päike oli vastu ja samuti olid ema ja isa ees, kes varjasid oma kehaga kogu kaadri. eriliselt koomiline olukord oli. pilte sain muidugi palju, igas asendis, hulga ja üksikult, see tundus valguse ja kaadri puhtuse poolest kõige normaalsem.

---

Kuna autor viibis kõigest 1m kaugusel, võis ta tõesti kõhuli olla. Aga ma ütlesin, mis OLEKS võinud paremini olla, mis siis, et raske teostada:)

---

Minul on küll tunne, et autor oli niigi kõhuli maas ja aparaat vastu maad

---

Mul on tunne, et kõige tüüpilisem soovitus ehk madalam võttenurk olnuks siin omal kohal.

---