Autor: Viiu Härm
Pildi pealkiri: Rhapsody in brown
Lisamise kuupäev: 2006-11-09

Jaa, see kirjutis oli lugemist väärt. Pilt kahjuks ei tule selliste ridadega kuidagi kaasa. Ootaks tõepoolest natuke paremat vormistust. Praegu ei sobi võrrandise minu arvates see vasakult pooliku tüvega puu. Samm vasakule oleks selle likvideerinud.

---

Ma arvan et selle jutu oleks pidanud kirjutama pildi alla kommentaariks, paljud oleks seda pilti vaadanud teise pilguga ( k.a. mina ). Paraku on juba nii et paljudele jääb esmapilgul lihtsalt arusaamatuks mida autor pildiga tahab öelda kuna tihti raske on tabada neid emotsioone mis autoril pildistamise hetkel tekivad ja veel raskem on seda emotsiooni tabada kui see pildist kohe välja ei paista ning puudub ka autori kommentaar.

---

Pole siin protestida midagi:) Paljukese neid inimesi ikka siin ilmas elab, kes SELLISE jutu suudaksid kokku kirjutada:) VeeHaa kommidest võiks varsti kogutud teosed välja anda. Respekt.

---

PROTEST: Ka mina kuulun lihtsurelike hulka ja ei kasuta seda sõna iialgi halvustava alatooniga! EDASI: Kulla Alari, ei saa minust kahjuks kunagi sinuga koos tipsutajat, see lõbu on mulle tervislikel põhjustel alatiseks keelatud. Tunnustan su ennastohverdavat viitamist „Teise kalda” pildile. Aitähh. Sinuga läks tookord imekombel hästi, aga ega ma seda oma teeneks ei loe. Usun ikka, et küllap see kõrgemalt poolt saadetud „valgustus” oli. Mis aga antud pilti puutub – ei ole ma osanud oma vaatenurka ilmselt veenvalt avada. Mõtlesin, et mis ma ikka õiendan, mõni paneb jälle pikka juttu pahaks. Aga kui sa juba küsisid, siis olgu, kannata ära. Lähtu pealkirjast. Rapsoodiat ühe näpuga ei klimberdata. Inspireerituna Gershwini teosest „Rhapsody in blue”, mis on kirjutatud koguni klaverile ja orkestrile, vajasin ma klaverisoolole lisaks ka taustahelisid – minu jaoks on sellel hall-valgel ilmeturaagsel võpsikul esiplaani tarvis emotsionaalne mõõde. Ma kuulen sealt saatvaid teemasid – udu, rõskus, aja hallus. Veidi lähemalt tulevad sisse kaduvate helidena oma teravuse – ja ühtlasi aktuaalsuse – kaotanud rohelised lehed, pehmekõlaline tagasipöördumatu möödanik. Toekas pruun vertikaaltüvi pakub tuge ja petlikku püsimajäämise illusiooni, aga mu hoopis teist tooni pruunilehelisel nõtkel oksal pole sellest enam abi. Seni veel elusatest pruunidest lehtedest kostub kokkukäkrumise valu, härmatis rõhutab öö jooksul tekkinud kurde ja volte, toob need kohati ülivaljude helidena esile. Peateema kõlab siiski troostitult oma hääbuvas ilus, ta liigub nõtke diagonaalina vasakult paremale, tal on väga konkreetne algus ja väga konkreetne lõpp. Ta algab üsna kaadri servast, sest ta ei vaja eelmängu. Ta lõpeb üsna kaadri servas, sest muusikal ei ole enam midagi lisada. Kui on lõpp, siis on lõpp.

---

Noh, VeeHaa, kas olid pilti tehes tiba svipsis, vói ei oska meie, lihtsurelikud, siin seda näha, mida sina näed:))) Móne sinu pildiga on teinekord nii juhtunud http://www.looduspilt.ee/?page=pilt&id=6531

---

Mina oleks siin keskendunud ühele lehe. Sellisena ei lähe mitte

---

Siin on autor minu meelest ka täitsa puusse pannud. Janograf on ilusti asja kokku võtnud

---

Teravusügavus liiga suur ja taust on üldse ära unustatud. Vahet pole mis taustas peaasi, et see härmas oks peale jääks aga vat ei ole nii. Hetkel ei näe ma siin ei oksa ega härmatist.

---

Ai. Nüüd läks küll lollisti. Ise veel kirjutasin foorumis hinnete panemisest ja nüüd seda ei teadnud. Vabandust :$

---

2.5 ikkagi.

---

Liiga karbis. DOF on liiga suur. ja vasakult sõidab puu sisse. Liiga palju asju on püütud korraga pildile saada.

---