Autor: Tiit Sermann
Pildi pealkiri: Ameerika naarits
Autori kommentaar: Püsimatu vennike, kuigi ta oli süüdimatult julge, ei püsinud ta paigal. Ja nagu tellitult, ilmus hiljuti ka artikkel nendest Õhtulehes.
Lisamise kuupäev: 2006-10-11

---

Tänud kommentaaride eest, head keskkonnapilti on nii kuradima raske teha ja algajana ununevad veel kõik tarkused, kui loomad-sellid nii lähedal on. Rääkimata veel kadreerimisest-kompositsioneerimisest jne, hea, kui veel märkab fotokas miskit paika sättida :)

---

Olen palju samas kohas käinud ja seal ei ela mitte üks mink vaid neid on mitu ja üsna julged on need sellid tõesti. Kui suvel üht minki pildistasin, siis vahepeal pidin kaamera silma juurest ära laskma ja vennikest niisama jälgima, sest objektiiv ei võimaldanud nii lähedale fokuseerida...vahepeal jalutas ta minust nii 40-50cm kauguselt mööda. Kuna minul endalgi on palju \"mink keskkonnas\" pilte, siis on hea võrrelda. Seepärast ka hinne: rahuldav

---

Keskkond ei ole mittesobiv. Pigem paigutus. Ise oleks võtnud alumist äär vähemaks ja toonud rohkem sisse neid vahvaid kõrsi. Keskkonnafoto nõuab fotograafilt palju rohkem kui klassikaline portree. Kokku on vaja sobitada kõik elemendid. Siin pole see õnnestunud.

---

Paluksin lisakommentaari, miks see keskkonnapildina ei sobi? Kui see konkreetne keskkond just tollele sellile ongi koduks - seal ta elab ja sulistab. Valgus halb - sompus ja pilvine - ok, arusaadav. Võttenurk-kadreering - kõrge-kitsas-lai ? Tegelt ei tahagi kangutada, et tegin ju \"sajandi parima pildi\" aga tahaks tzipa konstruktiivsemat kriitikat just selle mittesobiva keskkonna osas, kuigi jah, ilmekam oleks olnud kindlasti subjekti särtsakam tegevus vms. Paari sõnaga siis bitte.

---

Pean ennast päris keskkonnapildi fänniks, kuid see pilt ei tööta hea keskonnakana.

---

See pilt on esimene sellest kahest pildist, esmalt sulistas sell madalas vees, nägin siis suurepärast keskkonna pilti ja see siin ongi mitte loomapilt vaid keskkonnapilt. Olime tegelikult juga läbi töötamas, kolmekesi (seltsis segasem) ja just kogunesime, vaatasin just servalt alla kuidas loodushuvilised joa all mõnusalt poseerisid ja kompaktidega välgutades pilte tegid, kui üleval märkasin, et üks elukas sulistab sääl, kutsusin teised ka ja jaht algas. Meie pettumuseks-õnneks aga oli ta ikka üsna julge - ei taht meid märkamagi teha, saime julgust juurde ja sulistasime ise aina lähemale. Õnneks on hetkel vähe vett ja Keila-joal hea säärikutega sulistada. Mingu-sell hüples mööda kallast kännujuurikate vahele ja me sumpasime järele ning lõpuks olles ise 2 meetri peal ootasime millal ta nina välja pistab. Kel aega ja tahtmist, saab seda nöbi-nina Keila-joal oma ihusilmaga vaadata ja pilti teha. Linnaelukate kategooriasse sellepärast paningi, et Keila-joal on ikka sihuke inimliiklus, et päris looduseks seda pidada ei saagi.

---

Teine pilt on igav portree

---

Teine pilt on jah võrratult parem :)

---

Kahjuks on see minu jaoks vaid looma fikseerimine. Ta jääb selles formaadis liiga väikeseks ja taust ei aita ka kaasa

---