Tekst ja fotod: Meelis Suurkaev
23 aprillil 2005, startisime sõber Otiga Pärnumaale Jõulumäele, kus toimusid Eesti Vabariigi meistrivõistlused jooksukrossis. Ott lidus ja mina fännasin. Ilus männialune mets täis sportlasi ja.......äkki märkan, et miski imelik lind jalutab sportlasete vahel. Vaatan, et kana, aga.....pole nagu kana ka. Metsis!!! Ei või olla! Hetkeks peas kõik virr-varr, et mismoodi ja kuidas see pelglik lind on sattunud keset seda hüplevat-karglevat inimmassi? Ott, kes on sama kõva linnumees kui jooksumees teab kohe, et see on Hull Emane Metsis. .....et kevadeti nad ikka pidavat vahel hulluks minema. Kuidagi kurb ja õnnetu oli seda metsist seal inimmassi sees näha. Tõesti tundus, et katuse all pole tal kõik korras. Kõndides täiesti süüdimatult sebivate sportlaste vahel. Pealtnäha tundus ta suht rahulik. Kevad aga sunnib vahepeal metsist keerutama ja tagumikku upakile ajama........aga, noh teist hullu isast metsist ei leidund. Tundus, et enamus kohalviibijaist ei teadnud, kellega tegu. Teda uudistati, aga mingit ringi ümber tema ei koondunud. Linnul lasti rahulikult kulgeda mööda oma „jooksu rada”.
Kuulsin, et ka nädalpäevad hiljem oli üks emane metsis, Pärnumaal, seal samas Jõulumäel seiklejaid oma kuningannalikus sulerüüs saatnud. Tõenäoliselt see sama.
Mõtlen, et kaua on sellised metsised hullud? Kas nad jäävadki selliseks või on see mööduv hullumeelsus? Karta võib, et sellisena ta mõne hulkuva koera või mu metsaeluka saagiks langeb. Üks hea tuttav ütles, et.....võibolla ta ei olnudki hull?! Otsisin siis ka netist mingeid selgitusi. Leidsin Peeter Ernitsa artikli, millest lõigu ka allpool ära toon. Kuid kõiki vastuseid ei saanud ma sealtki. Võibolla oskab siin keegi minu küsimustele vastuseid anda?
Selline lugu siis........ja allpool lõik Peeter Ernitsa artiklist „Metsiski kippub hulluma”. Artikel ilmunud ka „Eesti Päevalehes” 03.11.2004
Pelgliku linnuna ei kannata metsis häirimist. Metsaraiumine, eriti kui seda tehakse lageraie põhimõttel, lankide kaupa, hakkab talle närvidele. Eriti kerge on metsisest vabaneda, sättides langi mõne mängupaiga kohale või naabrusesse.
Kuna mängupaigad on igivanad ja pühad - seal mängisid ja lõbutsesid juba tänaste kukkede vaarisad -, hoiavad metsised neist visalt kinni. Ometi viskab aeg-ajalt mõnel linnul ära.
Maarjamaa kamikadze
Pelglikust laaneasukast saab kartmatu kamikadze. Selle asemel, et inimest nähes vurinal lendu tõusta, maanduvad \"hullud\" metsised hoopistükkis külatänaval või maja õues. Tuigerdab ringi, võtab sisse oma uhkeima ähvarduspoosi ning norib sõna otses mõttes tüli.
br>
Esimene \"hull\" metsis avastati 1938.a Hiiumaal. Ka järjekorras teine hulluke - viiekümnendate aastate lõpust -, pärines Hiiumaalt.
Esimest korda läks mandri-Eestis metsis lolliks 1961. aasta kevadel. Edaspidi on igal aastal täheldatud kümmekond segast lindu - seejuures isaseid on nende seas kaks korda enam emastest.
Lõviosa \"hulludest\" mõtustest tegutseb paigus, kus vanast metsast vaid räbalad järel ja mängud kadumas. Keegi ei tea täpselt, millest just suured laaneasukad lolliks lähevad. Ilmselt on peamine põhjus muutunud keskkond. Selge on seegi - emastest lähevad segi suguliselt rahuldamata kanad.
Kunagistest hiigelmängudest, kus korraga ärples üle poolesaja kuke, on tänaseks järgi vaid riismed. üks-kaks-kolm, maksimaalselt viis kukke - selline on tänane pilt.