Tekst ja fotod: Tõnu Ling
Äratuskell heliseb. Kell on 4.00. Unise peaga ei saa ma kohe ei saa arugi, mis toimub. Kuid siis kuulen naise tasast häält küsimas: “Kallis, kas sa lähed?” “Jah, muidugi lähen,” ütlen mehise otsustavusega ja tõusen soojast voodist, meeles unelmate pilt tiibu sirutavast ristpardist varahommikuvalguses. Truu taksikoer, kes pea igale poole kaasa kipub, piilub oma pesast altkulmu. Kuid tema silm vajub taas jõuetult kinni, ta väristab oma sabaotsa ning põõnab magusalt edasi.
Heidan pilgu kraadiklaasile: +2. Need kaks paljutõotavat soojapügalat varasel aprillihommikul ütlevad, et eelmisel õhtul rannalt leitud lahti sulanud veeväljad on täna hommikulgi jääst vabad. See annab lootust leida sealt madalasse rannavees hommikueinet otsivaid veelinde. Õhtul varjendikohta plaanides liikus seal äsja saabunud ristparte, sooparte, hallhanesid, laululuiki, naerukajakaid ja muid tiivulisi.
Taevas kumab kasvav kuu. Tuult ei ole. Kell on 4.30. Pildistamiskohta jõudmiseks ja varjendi ülesseadmiseks kulub umbes pool tundi. Veel on pime. Taskulambivalgel jõuan tuttavat jalgrada mööda, mille metssead on ette tallanud, läbi kadakate rannalõiguni. Seda paika olin õhtul parimaks võttekohaks pidanud – punakuldne hommikupäike tõuseb just selja tagant. Varjendi ees peaks hommikul saginaks minema. Jää- ja kaldapiiri vahel on kõigile ruumi. Plaanid on head ja unistused suured...
Üksi telgis keset märga merd
Et lindudele lähemale saada, püstitan varjendi mõned meetrid kaldast eemale madalasse vette. Sulpsatusi ja astumist kuuldes pagevad linnud minu ettevaatlikkusele vaatamata siiski minema. Kuid rahustan end teadmisega, et varsti on nad tagasi, teevad vaid väikese ringi, et näha, kas olukord on rahunenud. Omatehtud iglu-tüüpi põrandata kangast varjend, mille tugikaarteks on elektrikute plastikust kaablitorud, saab kiirelt püsti. Veel vaiad maasse, et tuul kerget telki ei kõigutaks ning ümber ei ajaks. Kaameragi statiivile ja objektiiv avast välja. Istun kokkupandavale seljatoega matkatoolile, mille jalad jäävad umbes 10 sentimeetrit vette. Kodunt lahkudes tõmbasin jalga kõrged kalamehesaapad – ei tea ju kunagi, kuhu rajad rannal pildistades võivad viia, kas mutta, adruvallidesse või sügavamasse vette. Või tuleb hoopis põlvili roomata. Kõike võib ette tulla, kui ainult tahtmist on.
Kuigi päike tõuseb alles seitsme paiku, hakkab valgust tasapisi lisanduma. Kell on 5.30. Linnud häälitsevad kusagil kaugemal. Ära lennanud seltskond pole veel naasnud. Kuumaastik on kuidagi imeliselt kaunis. Võtan mõned kaadrid ja siis aja parima kasutamise huvides otsustan tukastada, sest magamata tunnid tuleb usinasti tasa teha.
Märg püksitagumik ei sega
Soopartide lennuvuhin äratab mind uinakust. Päike on kohe tõusmas. Valgust on nüüd piisavalt, et näha sooparte 300 meetrit eemal vilkalt tagumikke upitades toitumas. Ristparte, keda eelmisel õhtul sai 18 loetud, pole kusagil. Kuid soopardid on kohal. 100-300 mm suumobjektiiv, mis telgi ümber toimuva pildistamiseks piisavalt pikk, sinna ei ulatu. Mõtlen: “Kas nüüd või mitte kunagi!” Tõmban telgivaiad mudast välja ja kähku peitu tagasi. Õnneks linnud seda liikumist ei märka. Ees on pikem retk retk kaunist rannalõiku mööda edasi veidi sügavamasse vette, lindudele lähemale. Ja kõike seda tuleb teha ise varjus püsides ning ettevaatlikult astudes, et linnud telgi liikumisest ei kohkuks ja minema ei lendaks.
Tasahilju mööda mudast põhja lötsutades ja aeg ajalt saapaid sitkest põhjasettest välja sikutades lähemale jõudnud, muutuvad soopardid uudishimulikuks, sest suure kivina tunduv telk on järjest lähemale tulnud. Vahel näib see kahtlaselt kõikuvatki. Jõuan kõvema põhjaga kohta. Vett on 30 sentimeetrit. Hea, et kalamehesaapad jalas – saab vabalt liikuda. Sean tooli uuesti püsti ja puhkan selga. Järsku tunnen, et püksitagumik muutub kahtlaselt külmaks. Leian, et tool on salamisi mutta vajunud ning istmik veepiiri kohal niiskust kogumas. Kähku püsti, mis muud. Õnneks kuivavad Drytex materjalist püksid kehasoojusest kiiresti ning külm ei hakka. Astun vaikselt edasi, et parajasse kaugusse jõuda. Veetase tõuseb meetrini, mistõttu tuleb statiivi jalgu pikendada, et kaamera märjaks ei saaks. Meeter kolmkümmend kõrge telk ujub juba suures osas vees, toetudes ülevalt mütsile, mis kipub silmi vajuma. Kummargil selg hakkab väsima. Saan soopartidest mõned huvitavad kaadrid, kaamera peaaegu veepinna kõrgusel. Hirmus ebamugav on olla, kuid imelik küll, aga soojale voodile praegu ei mõtle. Kusagil soontes rikastub veri adrenaliiniga. Kui saaks veel lähemale ...
Unistus täitub
Järsku näen tavaliselt arga ristparti kaugemalt õhku tõusmas ning otse telgi suunas lendamas. Elu võimalus on käes. Silmanurgast näen, kuidas üks minu lemmiklinde maandub mõnekümne meetri kaugusel varjendist. Sätin kiirustades kaamera statiivile. Päike tõuseb, kell on 7.10. Valgus on kuldne ja ideaalne. Jõuan kiirete nupuvajutustega tundlikkuseks valida 200 ISO, et veidi kiiremat säriaega saada ning linnu kiired tiivaliigutused õhku tarretada. Uhke nokakühmuga isalind hakkab pead vee alla koogutades hommikust kümblust tegema. Tean, et sellele järgneb suurejooneline ja hoogne tiivasirutus. Selleks hetkeks olen valmis ning lasen veel filmikaamera kasutamise aegadest pärit termini kohaselt “laagri punaseks”. Canon 10D võimaldavast üheksast järjestikusest digikaadrist, mis klõpsuvad kolm korda sekundis, leian kohesel ülevaatusel kaamera tagakülje ekraanilt et pingutused on olnud väärt. Vilksamisi histogrammi vaadates näen, et säritus on õnnestunud, kuna päike pole veel kõrgel ning linnu must-valge sulestiku kontrast pole nii suur, et digiküpsis ei suudaks mõlemaid otsi talletada. Selg valutab. Vesi loksub hargivahel. Sõrmed külmetavad veidi. Kuid meel on ülimalt rõõmus, sest sellisest pildist olin mitmeid talvekuid unistanud.
Lähebki saginaks
Tuul laperdab telgiseina, ristpart tunnetab ohtu ning lendab veidi kaugemale. Liigun tagasi madalamasse vette, sean end mugavamalt sisse ja jään rahulolevalt vaatama, mis edasi saab. Päike hakkab tumedat telki juba meeldivalt soojaks kütma. Kuskilt kaugelt tuleb naerukajakate parv ning jääb varjendi lähedusse ogalikke taga ajama. Kõik on tore, kuid tegevus toimub vasaku telgikülje ees, kus pildistamisava pole. Ei jää muud kui peenikese võrguga kaetud vaateaknasse noaga auk lõigata, lohutades end, et kunst nõuab ohvreid. Nüüda avanevad uued võimalused. Kisa ja kaklemist toidu pärast on kajakatel küllaga. Vastu tuult maanduvad laulu- ja kühmnokk-luiged. Paistab, et siinkandis Muhu saare külje all läheb täna saginaks. Kohe telgi kõrval leiab naerukajakas veest ogaliku ning püüab seda alla kugistada. Oga jääb aga kurku kinni ning tuleb teist korda proovida. Seekord õnnestub. Kaugemalt vasakult kuulen tuttava vilina ja tsauhkimisega lähenemas kühmnokk-luike. Hääle järgi aiman, et ta liigub otse telgi eest mööda. Autofookus töötab rahuldava nobedusega ning saan statiivi pealt kaamerat kaasa liigutades luigest mõnusaid kaadreid. Elu on ilus ja mees on rahul...
“Varane lind pühib nokka.” Nii ütles minu isa aastaid tagasi, kui ta jagas mulle õpetust selle kohta, et virk töömees naudib juba varakult oma kätetööd. Need sõnad osutusid sellel kaunil hommikul tõeks. Tund pärast päikesetõusu on valgus juba niivõrd erk, et valge sulestikuga lindude pildistamine on raske, ilma et sulestiku heledamad kohad “ära ei kärssaks”. Nüüd võin sirutada selga, seljakotist kahmata võileiva ning enne minekut süüa hommikueinet koos rannalindudega.
Artikkel ilmunud ajakirjas "Cheese"