Tekst ja fotod: Jan Siimson
Jaanuari viimastel päevadel lapsega väljas kelgutades avastasin täiesti juhuslikult oma kodu lähedalt väikeselt jõekeselt, kinnikülmumata kärestikulisest kohast tegutsemas vesipapi. Fotokas oli muidugi kodus. Sai siis kiirelt ära toodud ja paar kaadrit suhteliselt kaugelt pildistatud kuna linnuke eriti lähedale minna ei lubanud. Järgmisel päeval oli papp kadunud, paar päeva hiljem oli aga linnuke tagasi, võtsin kodust voodilina ja fotovarustuse ja jõe äärde. Ajasin linnu kärestikult natuke eemale ja hakkasin kärestikukividele endale pesa tegema. Statiivi püstitasin enda kohale ja lina siis kogu kupatusele peale. Umbes poole tunni pärast oli papp tagasi ja sain kohe mõned kaadrid, mis olid jäänud filmi lõpuni. Filmi vahetusega „lumehunnik“ liikus ilmselt liiga palju ja linnuke lendas minema. Ootasin veel u 1,5 tundi, kuid tulemuseta. Papp istus 100 meetrit eemal ja solistas mõnuga hoopis seal.
Järgmise päeva pealelõunal tegin siis käepärastest materjalidest parema varje ja jäin jälle ootama aga kuna linnud olid korduvalt mu ehitustegevust vaatamas käinud, siis nii kiirelt nad enam ei tulnud ( ah jaa, sel päeval oli neid 2). Peale tunnipikkust ootamist tulid nad siiski piisavalt lähedale ja sain taas mõned pildid aga siis oli juba õhtu käes ja kodused tegemised ootasid.
Järgmisel hommikul pugesin juba 9 st varje alla. Selleks päevaks tegin varjes ümberkorraldusi, sättisin statiivijalad horisontaalasendisse, et saavutada võimalikult madal võttenurk, küll aga kaotasin seeläbi mugavuses. Passida tuli edaspidi põlvedele ja küünarnukkidele toetudes. Vesipapp ilmus nähtavale praktiliselt kohe aga tegutses minu peidukohast umbes 50 meetri kaugusel ja andis seal korraliku etenduse ( sukeldus , vedas sööki välja ja tükeldas seda jää ääre peal) ja nii väikeste vahedega peaaegu terve tunni, kuid lähemale ei tulnud. Hakkasin juba kartma, et mul tuleb enne lahkuda, kui ta minu juurde tuleb, kuid umbes 20 min enne kui lahkuma pidin lendas ta minu juurde kivile ( 10 m) ja hakkas ennast kuivatama ja puhastama. Pildistasin kohe mõnuga. Siis aga tegi näo nagu hakkaks magama jääma ja olin pisut pettunud kuid järgmisel hetkel oli ta juba hüppega vee all ja siis jälle välja ja jälle vee alla ja jälle välja. Lasin, kuni film lõppes aga papp ei kavatsenudki lõpetada. Viimaks oli mul lihtsalt aeg lahkuda ja tahtsin seda teha nii, et lind ei näeks mind peidupaigast väljumas aga ta ei teinud sellist nägugi, et kavatseks ära minna. Viimaks ei jäänud mul muud üle, pidin välja ronima, kuid imestuseks vesipapp ei lennanud minema, vaid ainult vaatas kahtlustava ilmega kuidas ma oma kola varjest välja jõekaldale upitasin ning minema jalutasin. Kuna põnevus oli suur, siis kiirustasin kohe linna fotolaborisse.
Kahjuks oli pettumus väga suur, kui pildid kätte sain (iso 400 film). Kohutav tera, olematud värvid ja loomulikult ka seda, et 300 mm toru on ikka vesipapi pildistamiseks 10 meetrilt liiga lühike, oma osa oli ka muidugi suhteliselt viletsal valgusel. Momente oli päris häid aga rahuldavaid pilte mitte ühtegi.
Paar järgnevat päeva ei olnud tuju jõeäärde minna, käisin vaid piilumas, kas linnuke paigas.
Edaspidine läks nii, et ilm muutus paremaks ja kasutasin teist filmi ning sain paar filmitäit
päris häid pilte.
Kokkuvõtteks pisut ka linnust: vesipapp on Eestis peamiselt talikülaline, tema pesitsusalad jäävad meist põhja poole, kuid on ka siin üksikuid pesitsusjuhtumeid olnud. Linnuke on suuruselt kuldnoka ja varblase vahepealne. Tegutseb madalate ja kiirevooluliste jõekeste ja ojakeste ääres. Ujub ja sukeldub palju ja väga hästi. Tegutseb uskumatult vilkalt ja ei püsi hetkegi paigal välja arvatud lühikesed puhkepausid, siis ajab suled kohevile ja kükitab kivil või jää äärel. Söögiks püüab veest vetikatesse ja kivikeste alla peitunud putukaid ja ka väikeseid kalapojakesi. Pildistamiseks väga huvitav kuid ka raske objekt. Minule peamiseks raskuseks oli manuaalfookusega objektiiv, väga palju tuli uduseid pilte, sest linnuke jõudis just sel momendil kõrvale hüpata, kui olin teravustamise lõpetanud. Palju aitab see, kui hoolega jälgid linnu tegevust ja siis üritad ennustada, kuhu juba ette teravustada. Soovitan soojalt teistelgi katsetada kui kellelgi läheduses mõni neist linnukestest tegutsemas on. ( see jutt linnu kohta ei ole mingil juhul teaduslik materjal, see on peamiselt minu enda tähelepanekute põhjal kirja pandud ja üht teist olen ka lugenud :p )
Siia juurde ootan ka Svenilt pikemat sorti kommentaari tema kogemuste kohta sellest samast isendist!