Tekst ja fotod: Sven Začek
Tegelikult ei saa ma vist ennast enam külaliseks nimetada, rohkem nagu juba tuttavaks. On niimoodi kujunenud, et alati kui ma sinna lähen on ka sead platsis. Tavaliselt lasevad nad parajasti magusat und. See võimaldab praegusi olusid ära kasutades pesale väga lähedale hiilida.
Siis saabub see magus hetk. Saab vaadata nende magamist. Päris müstiline on kuidas nad kümnekesi nii väikesesse auku ära mahuvad. Alguses jääb selline mulje, et neid on seal kõige rohkem kaks-kolm. Väga huvitav on jälgida kuidas nad vaikselt nohisevad, külge keeravad ja paremat ning soojemat kohta otsivad. Kahjuks saab aga peagi emis kahtlasest lõhnast aimu ja annab häiret. Alles siis saab täpselt aimu kui palju neid seal pesas on. Tundub nagu maa-alt hüppaksid välja. Samas ega nad kaugele ei lähe, sest hirmu ju polnud. Hoopis teine asi on metsas enda teadmata pesale sattuda. Olenevalt maastikust võib sattuda 15 kuni 20 meetri kaugusesse, siis on aga hirm tõeline ja põssad kaovad kus seda ja teist. Minu kohas jäävad nad aga kuskil 50 meetri peale kuulatama ja nuhutama. Enamus kordadest tulevad pessa tagasi. Vot siis algav tramburai on tõeline kogemus. Juhtemis hakkab pesa kohendama, murdes suuga kuuseoksi ja kõrkjaid, samal ajal kisklevad kesikud ja põrsad paremate kohtade pärast. Mets vallanud kiljumise ja lörisemisega. Kohati isegi nii ebamugavalt valjult, et imelik algab, terve metsaalune kajab. Pesa kohendatud, hakkab uuesti sisseseadmine. Loomulikult peab juhtemis ka enne üle kontrollima selle imeliku pesa äärde ilmunud madala tombu, mis kuidagi kahtlast klikkivat häält teeb. Olenevalt tuulest lõpeb kohtumine uue häirega või siis magama minekuga. Magamaminek on ka fantastiline kogemus, või seda rabelemist ja kisklemist ja teiste hammustamist, kuni emisel villand saab ja ta asja paika paneb. Karistus on karm löök kärsaga, sest sihuke kiunumine meelitab ju hunte ja ilveseid ja seda ei saa lubada.
Sihukesed kohtumised ja avastused on midagi hingele, aga need on ka nakatavad, tahaks ikka uuesti ja uuesti. Aga fakt on see, et mida rohkem ja tihedamini metsas käia, seda huvitavamaid lugusid hakkab toimuma.