Tekst ja fotod: Sven Začek
Selleks, et kõik ära rääkida, pean alustama oma esimesest kohtumisest kriimsilmaga. Nüüd tagasi mõeldes oli see väga tähendusrikas ja minu huntidega hea läbisaamise algus. See juhtus ühel ilusal päeval umbes 4 aastat tagasi kui ma esimest korda püssiga metsas olin. Jah, siis veel tõelise relvaga, mitte fotopüssiga. Eesmärgiks oli augustikuine metssea passimine.
Juhtus aga nii, et kuskil üks tund enne loojangut kuulsin kedagi minu poole tulemas. Ikka sahh-sahh-sahh – heli, mille tekitajaks oli südasuviselt kõrge hein. Oma üllatuseks nägin, et tegemist oli suure hallivatimehega, kellele hein oli ainult rinnuni. Teatavasti oli hunt tol ajal veel lindprii, mina aga noore ja rohelisena seda ei teadnud. Käsk oli käes, täna laseme siga. Vaatasin siis seda võimast ja iseteadlikku elukat ning tema tarka nägu ja tundlikke silmi ja jätsin paugu tegemata, põhjusel, et kui hiljem oleks minu käest küsitud miks sa lasid, poleks mul ühtegi asjalikku vastust olnud. Hundionu seisatas jahipukist kuskil 30 meetri kaugusel, mõtles veidi ja võttis suuna metsa poole. Läinud ta oligi. Minu hinge jättis see aga jälje ja ma jäin vaikselt omi mõtteid mõlgutama.
Nagu arvatagi võite, sain pärast korraliku peapesu, et mis kuradi jahimees see on, kes hundigi laskmata jätab. Selgus, et meie jahtkonnas polnud varem keegi hunti pukis istudes näinud. Mul aga polnud kahju, et see hundike eluga pääses. Mulle oli kohale jõudnud, et olin näinud ühte looduse suurt imet, midagi sellist, mis paljudel terve elu jooksul ei õnnestu. Ning leidsin, et ma polnud seda kurjasti ära kasutanud.
Sellest ajast saadik olen palju mõelnud tolle hundi peale, juhuste peale mida elu pakub ning ka algaja õnne peale. Hunt nagu oleks aimanud, et ta on väljaspool ohtu ning võib ennast mulle näidata. Ikka nägin siin-seal aegajalt hundi jälgi, mis tekitasid omapäraseid tundeid ja mõtteid ning panid arutlema selle üle, kus need ilusad, targad ja julged loomad elutsevad.
Tulles nüüd värskemate sündmuste juurde, siis sai asi alguse tegelikult laupäeval kui nägin koos tädipoegadega neljapealise hundikarja jälgi. Need looklesid otse metsateel ja niimoodi umbes 10 km, ikka oli vahel keegi metsa põiganud. Samuti olid nad üksteisega mänginud, ühesõnaga olid joovastunud meeleolus. Meiegi meeleolu oli vastav, nii paljude huntide jälgi korraga polnud meil kellelgi õnnestunud näha. Huntide nägemiseni asi aga ei viinud, sest jäljed olid jäetud öösel. Teades huntide liikumist ja nende territooriumi ulatust, oli selge, et nende nägemisest võime ainult unistada.
Loomulikult ei andud asi mulle rahu ja pani mõtlema. Seega otsustasin pühapäeval tagasi minna. Seda enam, et vahepeal oli maha tulnud värske ja kohev lumi, mis oli kõik eelneva kustutanud ja nagu uue puhta lehe pööranud. Nagu arvatagi võite, polnud huntidest enam haisugi. Ainukesed jäljed olid minu auto omad. Otsustasin hoopis ühe põdraringi kasuks, mis lõppes samuti tulemusteta. Tagasiteed alustades aga avastasin oma värsketel kummijälgedel veelgi värskemad hundijäljed. Erutus tõusis. Keerasin otsa ringi kavatsusega uurida, kuhu siis seekord minek. Ma ei suutnud oma silmi uskuda kui 30 meetrit eemal üks hunt üle tee hüppas. Välkkiire liigutusega sirutasin kaamera järele, power ON ja aken lahti ning jäin ootama, sest jälgede järgi tundus neid kaks olevat. Ootan ja ootan - ei midagi. Sõitsin siis üle tee hüpanud hundi jälgedele, et neid täpsemalt uurida. Seisma jäädes nägin, et vahetult auto taga keset teed seisabki teine hunt. Lükkasin ukse lahti, astusin sammu välja ja pildistamine hakkaski pihta....
Minu esmakordsest kohtumisest hundiga oli möödas natuke üle 4 aasta ja mulle oli antud teine võimalus, milles oli õnne osakaal samasuur kui tol kuumal augustipäeval. Ja jällegi oli selline tunne, et hundid olid kindlad oma ohutuses. Selle kohtumisega kaasnenud emotsioonid olid veelgi vägevamad...hundi ja inimese kohtumine on midagi erilist. Tegemist ju ikkagi omas valdkonnas ülitarkade olenditega. Seda peab ise kogema, et mõista. Egas midagi...8 aasta pärast uus kohtumine :).