Tekst ja fotod: Tõnu Ling
Endise tavafilmikaamera kasutajana olin kogenud, kuidas vedelkristallnäidik pakase käes oma töö viisakalt lõpetab ning koos patareiga mulle “tsutsufrei” ütleb. Ja oh seda lugu küll, kui just maalilisse võttekohta jõuad ning vaikivat aparaati vaadates meenub, et ka varupatarei on koju jäänud. Mis muud kui asjad kokku pakkida, kodu poole lonkida ning järgmine kord targem olla.
Eelmisel talvel äraproovitud digikompaktkaamera pidas pakases kolme akuga vastu vaid mõne tunni, mis oli muidugi üpris vähe. Seetõttu oli huvitav vaadata, kuidas sügisel ostetud Canon 10D talvekülmadega toime tuleb. Öeldakse, et pole viletsat ilma, on vilets varustus. Talviseks pildistamiseks olin varunud 4 akut ning mõned pakid keemilist soojendajat.
Esimeste külmadega sobisid katsetamiseks kodused rajad Saaremaal. Talve lõpu poole oli võimalus käia ka päris külma käes Kuusamos Soomemaal. Millised olid tulemused? Järgmine põgus ülevaade võib anda Sullegi veidike selgust, kuidas need digitaalpeegelkaamerad ikka külma taluvad.
Alustuseks peab märkima, et kasutusjuhendite järgi on 10D madalaim töötemperatuur 0 kraadi. Alla selle ei anna valmistaja garantiid, et kaamera enam laitmatult töötaks. Seetõttu võib tunduda, et alla nulli oleks mõistlik digikaameraga üldse mitte välja minna. Kuid nagu Taaveti võitlus Koljatiga, nii eeldab ka piltniku võitlus pakasega teatud nõksude kasutamist, et ülekaalukast vastasest jagu saada. Olin lugenud ja kuulnud teiste ametivendade kogemustest, kus Canon 10D isegi –30 kraadiga kenasti töötas.
Maadlemine “auruga”
Nii tavafilmi- kui ka digikaamera suuremaid vaenlasi külma ilma korral on kondenseerumine. Eriti kehtib see digitaalkaamera puhul, mis on täis pakitud kõikvõimalikke mikroskeeme ja -lüliteid. Probleem tekib siis, kui on tegemist järskude temperatuurimuutustega. Prillikandjatele on see nähtus vägagi tuttav. Samasugune niiskuse ladestumine külma käest sooja tulles toimub ka kaamera osadele: optikale, mikroskeemidele, lülitite pindadele ja ka teistele osadele, mis kaamera sisse peitu jäävad. Uuesti kaamerat külma kätte viies võib kuivamata niiskus jäätuda ning siis ei ole muud kui see tuppa sulama ning kuivama viia. Kuidas siis kondenseerumisest tulenevaid probleeme vältida?
Kui just pakilist vajadust polnud, jätsin köetud ruumidesse tulles niiskushädade vältimiseks kaamera koos fotokotiga külma esikusse või auto pakiruumi, kui muidugi oli turvaline. Kui aga kaamera tuppatoomine näiteks mälukaardi tühjendamiseks on hädavajalik, tasub see pakkida õhukindlalt kilekotti. Sooja toaõhu niiskus ladestub kilekoti pinnale ning kaamera on kaitstud. Kui piltide arvutisse laadimisega on kiire, siis võib juba väljas enne kaamera sissepakkimist selle külge USB-kaabli ühendada, mille arvutipoolse otsa saab kilekoti vahelt välja riputada. Nii kaua kui soe ja niiske toaõhk ei pääse kilekotti, ei kogune kaamerale ka niiskust.
Kaardilugeja kasutajana jätsin aga tuppa tulles kaamera fotokotti ning võtsin kaamerast välja Microdrive mälukaardi, mis samuti väikeses kilekotis veidi aega oodates toatemperatuuriga ühildus ning mille võis juba varsti kaardilugejasse pista.
Autoga ringi sõites ja pisteliselt pildistamas käies peitsin kaamera väljast tulles kasuka alla, kuhu salongi soe õhk ligi ei pääsenud ning kust vajadusel kaamera kiiresti kätte sai.
Niiskus võib kaamerasse sattuda ka piltniku enda hingeõhust. Seepärast olen õppinud välja hingama vasakust suunurgast. Nii väldin sooja hingeõhu puhumist kaamera tagakülje lülititele ning pildiotsija aknale, mis pakaseliste ilmadega nii mõnigi kord ettevaatamatuse tõttu härmatisega kaetud said. Sihtimiseks vasakut silma kasutav piltnik võib leida, et paremast suunurgast välja hingata on praktilisem.
Udune pildiotsija
Nagu iga kaameraga võib juhtuda, tuli ka 10D-ga ette olukordi, kus puhusin pildiotsija uduseks. Veebruarikuus Kirde-Soomet Kuusamot külastades sain Kiveskoski jõe ääres kaadrissse külmapõlgavalt vapra vesipapi. Kraadiklaas näitas –25. Kuidagi ikkagi oskasin otsustaval hetkel pildiotsija aknasse sooja õhku hingata. Olukord oli pinev, kuna läbi udu oli lindu raske näha. 600mm ning 2x konverteriga f8 kombinatsiooniga ei saanud ka autofookuse peale loota – 10D-l reageerib see veel vaid avaarvu f5,6 korral. Õnneks olin pildiotsija klaasile hingatud aurust õppinud edukalt lahti saama. Hoides torru surutud huuli pildiotsija lähedal, hingasin suu kaudu sisse külma õhku nii, et välisõhu vool tabas pildiotsija klaasi ning vedas endaga kaasa sinna sattunud niiskuse. Peab aga kiirelt tegutsema, et niiskus ei jõuaks jäätuda. Nõks töötab pea igas olukorras päris tõhusalt ning harjutamine teeb meistriks. Vesipapp vaatas, et mida see mees seal pakase käes õige ahmib ja askeldab. Kuna linnukesel kiiret polnud, oli ta nõus mõneks kaadriks poseerima, misjärel lõbusalt külma vette sulpsas.
Akud
Akude voolutugevus langeb märkimisväärselt, kui temperatuur langeb alla nulli. Nikkel-metall hüdriid ja liitium-ioon vooluallikad on paremad kui alkaline akud, kuid isegi liitium-ioon akud annavad otsad, kui neid piisavalt kaua külmetada. Teades ülaltoodut, oli minu külmas ellujäämise kavaluseks akude ringlemine kaamera ja sooja tasku vahel. Nii ei jahtunud ükski vooluallikas liigselt maha ning särtsu jätkus mitmeks 1Gb Microdrive’i täitmiseks RAW-idega ning ka piltide sirvimiseks ja mittevajalike kustutamiseks. Neljas aku kasutust ei leidnudki. Süsteem töötas hästi. Kui külma oli 30 kraadi ringis, panin akude juurde taskusse ka paki keemilist soojendajat, mis hoidis taskusooja kuskil +45 kraadi juures ligi 7 tundi. Pikema pausi puhul rändasid aku ja mälukaart taskusse sooja ning kaamera fotokotti.
Nii edenes hästi mitu tundi kestnud virmaliste kauni vaatemängu pildistamine Kuusamo külje all. Aku vahetamisega pidi ettevaatlik olema, et see kogemata vööni ulatuvasse lumme ei potsataks. Selleks puhuks oli kõige parem kindla haarde saamiseks kinnas käest ära võtta. Hoides akusid ringluses, jätkus voolu ka energiamaiaste stabilisaatoriga objektiivide käivitamiseks lindude pildistamisel. Mõistlikul määral vaatasin pilte ka LCD-ekraanilt, mis külmumismärke ei ilmutanud. Ilmselt aitas sellele kaasa tuulevaikus. Tuulised talveilmad, mis Saaremaal on tavalised ning mida Kuusamos seekord ei kohanud, jahutavad kaamera kiiresti maha, mistõttu on pildistamisvaheaegadel kasulik kaamerat fotokotis hoida.
Mälukaart
Mälukaardiks valitud 1Gb Microdrive nõudis erilist tähelepanu. Valmistaja garanteerib tillukese kõvaketta miinimumtöötemperatuurideks 0 kraadi. Jällegi tundub, nagu pakasesse ei oleks soovitav minna. Kuid mõned nõksud olid abiks ikkagi.
Läbikülmunud ja hangunud määrdega Microdrive’i käivitamine pole just kõige parem idee. Seetõttu laadisin kaamerasse ainult taskusooja Microdrive’i, mille laagrimäärded olid pehmed ja võimaldasid sujuvat käivitumist ja tööd. Microdrive’i omanikud on ehk märganud, et kui mälukaart töötab, tekitab ta ise märkimisväärselt palju soojust. Seetõttu kui neile pakase käes pidevalt tööd anda, ei tohiks nendega probleeme olla. Kes tahavad muretumat elu, neile on valmistatud näiteks Sandisk Extreme kaardid, mille miinimumtöötemperatuur on tehase andmeil isegi –25 kraadi. Siit ka loogiline paralleel, et ka digitaalkaamera peaks sel temperatuuril töötama, et sellisest kaardist kasu oleks.
Head kogemused
Niisiis, mida vähem kaamera järskude temperatuurimuutuste kätte satub, seda parem. Öiseks puhkuseks tõin fotokoti koos tehnikaga siiski tuppa. Lasin mõne aja temperatuuridel ühilduda ning avasin koti ning tõstsin kaamera ja muu tehnika välja, et need saaksid üleöö soojeneda ja kuivaks hingata.
Kasulik on ka meeles pidada, et külmaga muutuvad nii metall- kui ka plastosad rabedaks. Seega tasub neid ettevaatlikult kohelda. Olgu selleks siis mälukaardi või akupesa uks või kaamerale monteeritud välklamp.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et pakasepoistega tulime üllatavalt hästi toime. Esimesed kogemused külmaga pildistamisel tulid Saaremaad mööda ringi rännates, mil kraadiklaas langes –5 kuni –15 kraadini. Kuid kaamera töötas laitmatult ka 1000 kilomeetrit põhja pool Kuusamo maastikel. Piltnik oli samuti pakasega sina peal, sest vene päritolu viltvoodriga jääkalastaja saapad hoidsid varbad soojas ning meeleolu üleval. Hoolika ja läbimõeldud toimetamise tulemuseks jäi hulk kauneid talviseid pilte. Canon 10D ei andnud kordagi Error-signaali. Internetist loetud jutud 10D suutlikkusest töötada isegi –30 kraadi juures leidsid kinnitust. Mida muud siis üks looduspiltnik vajabki kui vaid kaamerat, mis oskusliku ja mõistliku kasutamise korral isegi pakasega “tsutsufrei” ei ütle.
Artikkel ilmunud ajakirjas "Cheese"