Kevadine varahommik Pärnumaal. Udulaam hiilib vaikselt künkanõlvalt üles, kastestelt okstelt sahiseb veetilku. Olen silmad metsaserva jälgimisest valusaks vaadanud kui äkki jääb mul hing kinni. Ma näen TEDA. Ta on seal vaikselt külitanud juba vähemalt paar tundi, sest oleksin tema tulemist-minemist kuulnud. Jään nüüd põnevusega ootama, kas ta liigub põlluserval oleva sööda poole ja hoian pöialt, et päike ometi ka põlluserva valgustama jõuaks. Äkki tõuseb karu pooleldi püsti ja nuhutab õhku. Tardun. Ott jätkab liikumist ja hoolimata läbiligunenud riietest ning kangestunud kontidest hakkab mul palav. Ott reageerib enne kui mina midagi kuulen. Järsku ma lihtsalt ei näe teada enam, metsaservalt kostab laskude vahele vaid veidi oksaraginat. Esimeste paukude kaja ei jõua veel vaibuda, kui kostab veel üks lühike laskudeseeria. Lasud kostavad kaugelt, kuid pildisessioon nii minu kui karu jaoks on tänaseks läbi.
Külapoe juures seisab päevinäinud Niva. Kaitseliidu embleemidega lapilist vormi kandev mees sätib odavat optilist sihikut kandva Hiina AK automaadi tagaistmele ja ostab poest kolm sarvikut. Ühe joob ta auto juures ära ja pühib kaltsuga tagaluugi juurest pruunikaid laike, heites minu poole kahtlustavaid pilke.
Vana jääger Heldur kurdab järgmisel päeval, et keegi litapojast salakütt on eelmine päev põdra niimoodi maha tõmmanud, et jätnud peale maksa ja keele eraldamist enamuse korjusest metsa maha.
Coventry, Suurbritannia. Kohaliku raadio hommikuses saates arutatakse tõsiselt, kuidas rebastele linnatingimustes jahti pidada. Nimelt on nende arvukus viimasel ajal niipalju tõusnud, et nad on peale prügikastide sorteerimise hakanud tungima hoonetesse, tõsiselt vähendanud linnas elavate lindude arvu ning peale kõige muu ohustama ka väiksemaid lemmikloomi. Hommikukohvi juues avaneb ühikaaknast „armas” pilt, kuidas ülikooli pargis elavad halloravad on kogunenud ühika juurde igahommikust toidualmust saama. Noh, kuidagi peab ju ellu jääma...
Leian end viimasel ajal üha rohkem mõtlemas Lapimaale. Kuidas on soomlastel küll vedanud, et neil on veel koht, kus sa võid käia päevade viisi, inimest kohtamata ja mõelda, et tõenäoliselt on just seal kohti, kuhu ükski inimene pole sadu aastaid astunud. Jõevee joomine on luksus, millest Kesk- või Lõuna-Euroopast pärit inimene enam unistadagi ei oska...
Matsalu loodusfilmide festivali žüriiliikme arvates on festivalil liiga palju filme põhjamaadest.
Tundub, et ma tean, miks see nii on. Peale peamise põhjuse, et Põhjamaad asuvad Matsalule lähemal kui näiteks Kamerun on Põhjas vähemalt esialgu säilinud veel puutumatut loodust, millest filme teha. Siin on inimrassi jaoks lihtsalt liiga külm ja niiske, et vastutustundetult paljuneda... Aga siis kui soojemas kliimas ruum otsa saab, tuleb Loodusel ilmselt hakata inimeste arvu nende asualal piirama. Nende endi huvides.