Juunikuu algas minu jaoks paljutõotavalt – ilusad päikesepaistelised soojad ilmad, palju liblikaid ja rohkem aega looduses viibida. Mida enam tahta? Olen käinud ühes ja samas kohas juba mitmeid päevi, hommikuid ja õhtuid, kord maastikut pildistamas, kord Aas-karukellasid pildistamas. Eelmisel korral silma jäänud liblikad ajasid mind jällegi aasale, seekord juba hilisõhtul, veidi enne loojangut, liblikaid pildistama. Praegu on sobilik aeg jäädvustada arvukaid putukaid. Mina märkasin umbes 4-5 erinevat liiki liblikaid. Oli ka lepatriinusid, väikeseid rohutirtse, ämblikke ning mõned kiilid. Kõik ei ole nii lihtne, nagu paistab. See oli minu kõige piinarikkam pildistamiskogemus - kuna väljas oli üle 26 soojakraadi, siis läksingi sellel ilusal õhtul vaid särgi väel liblikate jahile. Olin kaitsetu sääskede ja pisikeste mutikate vastu, kes just kõige kriitilisemal hetkel, kadreerides ja teravustades, silmadesse ja suhu ronisid, ninaotsas oleval higitilgal ennast vannitasid ning minu käsi maiustasid. Lisaks sellele oli tuul piisavalt tugev, et liigutada roositikku, mille tulemusena oli Taevastiiva pildile saamine veelgi raskendatud. Päev lõppes jälgides imeilusaid rünkpilvi, mida valgustas veel juba loojunud päike, värvides nad õrnroosakatesse ja -oranžidesse toonidesse. Kodus arvuti taga pilte vaadates ununesid hammustused sootuks ära, sest tulemused mida ma nägin olid üllatavad, ja seda just heas mõttes. Eks see nii ongi, et kõige paremad tulemused saadakse läbi suure vaeva ja pühendumise. „Läbi raskuste tähtede poole!“