Hobipiltnikuna pakid oma kompsud ja võtad kaamera näppu, sead sihiks tuttavad metsatukad, lootuses ikka midagi põnevat jäädvustada. Aastaaegadele olenevalt on välja kujunenud lemmikkohad. Harjumusest on saamas tõsine kirg, seda vaatamata ilmaoludele. Seskordki olid sellised ootused-lootused. Koos abikaasaga olime teel Soomaale. Ilm oli küll pilvealune, kuid mõne aja pärast paistis taevas selginemise märke. Tuttavale metsarajale siirdudes ei pidanudki pettuma: siin-seal paistsid kitsed oksi näksimas. Paksu lumekatte tõttu pole metskitsede jalgu üldse näha. Küllap on see ka põhjuseks, miks nad ära ei pagenud ja pärast paari uudishimulikku pilku meie suunas rahulikult edasi sõid. Ehkki kiusatus kitsede tegevust jäädvustada oli suur, liikusime edasi. Selle aasta talv on oma lumerohkusega tõsiseks katsumuseks kõigile metsaelanikele –milleks nende elu veel keerulisemaks teha! Seekordse retke eesmärgiks tegelikult polnudki konkreetse looma või linnu jäädvustamine. Sedasi peatusi tehes ja aeg-ajalt kuulatades polnud peale vaikuse ühtki praksu ega ka sootihaste tii-tiid kuulda. Mõne aja pärast märkasin händkakku . Tüütuid vareseid, kes hännakate elu oma kisaga tavaliselt põrguks muudavad, läheduses polnud. Küllap oli hännakas toiduotsingul. Lennutee kulges üle raiesmiku võsa poole ja sealt tõenäoliselt edasi talu suunas. Eks paks lumekate oli temalegi raskeks katsumuseks. Väljusin autost, et jälgida lennusuunda, sumpasin läbi rinnust saati täis tuisanud kuivenduskraavi. Korraks isegi tundus, et vahepeatus oli lepikus, aga sedasi ta silmist kaduski... Jaa, siin läheduses peaks nende vahvate suleliste pesitsuskoht olema. Eelmisel suvel oli kohaliku elaniku sõnul kaks uut ilmakodanikku kohad vana kuuse okstel terveks päevaks broneerinud. Eriliselt soe tunne oli võimust võtmas- vähemalt on lootust kakukesi ehk tihedamalt näha. Pidasime kevadeks plaanid maha, et see on üpris soodne koht neid uuesti kohata. Händkakk (Strix uralensis) on suur hallikasvalge kakuline. Varasemalt hüüti ka uraali kakuks (tõenäoliselt Uuralitest ta pärineb- see on küll puht minu isiklik oletus). Oma pika saba ja kena puhvis sulestikuga on ta tõeliselt kaunis lind. Tema nokk on kollase värvusega ja silmad mustjaspruunid. Talvine kohtumine on händkakkudega üpris sage- seda vähemalt kirjanduse põhjal. Oma kohtumisi händkakkudega lükkaks pigem kevadisele perioodile. Küllap on need territooriumi-hüüded, mis reedavad kaku asukoha. Pesitsuskohtadeks valitakse enamsti suuremad metsamassiivid, aga ära ei põlata ka inimeste poolt valmistatud suure avausega pesakaste. Kinnitamata andmetel peetakse arvukuseks 1500-2500 haudepaari. Talvitujaid sellest armeest on 4000-6000 isendit. Händkakk kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. Kohtumine pesitseva händkakuga võib kujuneda küllaltki ohtlikuks- tavaliselt händkakk on agressiivne ning ründab. Hommik oli märkamatult muutunud pärastlõunaks. Korraks vilksas isegi mõni päikesekiir läbi rabamänniku. Kahe põdranooruki jäljed vonkslesid piki teepeenart ja murtud oksad ning kooritud tüved tähistamas teekonda. Korraks vilksas mõte- kas tõesti tühi päev?-ei, kindlasti mitte. Imetlesime lumiseid puid, otsisime paremaid vaateid pildistamiseks ja lihtsalt puhkasime. Aeg-ajalt istusime ja kuulasime vaikust. Laadisime „akusid“ pingeliseks nädalaks. Kodutee tuli peagi ette võtta ja sedasi sai suund võetud Soomaa äärealale. Otsustasime tuttava juurest läbi hüpata ja metsa-uudiseid kuulda. Uudis osutus üpris masendavaks: nädal tagasi oli mööduja leidnud puu alt kaks kõrvukrätsi elutut keha. Kõrvukräts (Asio otus) on hakist veidi suurem pruunkaskollane lind. Linnu pead sulgedest „kõrvad“, mis linnu rahulikus olekus on langetatud . Linnu silmad on oranzhpunased. Keskmine kaal 290grammi, tiibade siruulatus 84-95 sentimeetrit. Saagijaht toimub peamiselt õhtuhämaruses ja öösel. Erinevalt händkakust on kõrvukräts kultuurmaastike lind, pesitsedes inimasustuse läheduses. Kõrvukrätsi arvukus sõltub suuresti pisinäriliste arvukusest. Hinnanguliselt leiab oma pesa Eestis 500-4000 haudepaari. Talvitujatena on ta siiski suhteliselt haruldane lind. Keskmiselt peatub-talvitub meil 100-400 isendit. Seda kummalisem oli näha kahte väga kena sulestiku ja kõrvatuttidega linnukest sedasi elutult. Tahtmatult meenusid kohaliku lehe artiklile kirjutatud kommentaarid, mis halvustasid nende inimeste tegevust, kes talviti linde toidavad. Omalt poolt olen pisikese panuse lindude talvisele toitmisele andnud: metsloomade toitmiskohtadele olen viinud rasvapalle ja samuti on kortermaja akna taga lindude toidulaud pidevalt kaetud. Kas tõesti käre pakane ja lumerohke talv sai neile kahele saatuslikuks? Looduslik valik- ütlete Teie... ja kuidas ma vihkan seda sõnapaari! Kõrvukrätsid olid lennanud talu lähedale tamme otsa ja sealt nad sedasi üks ühel pool puud, teine teisel pool ja pisut emmalt leitigi. Ometigi oleks võinud need toredad linnud ju ometi edasi elada! Seda enam, et elusalt pole ma kõrvukrätsi looduses veel kohanudki. Küllap puuduvad kogemused ja oskus neid märgata, või nagu ikka: valel ajal vales kohas. Keskmiselt kaaluvad kõrvukrätsid 290 grammi. Need linnud kaalusid kumbki 200 grammi. Võib-olla oli nädal külmas räästaaluses omalt poolt kaalu langetanud. Ei tea...Hetkel valitseb hinge kurbus. Looduspiltnikele ei ole vaja tõestada lindude talvise toitmise vajadust, aga loodusfotograafiast ja –huvist kaugetele inimestele tahaks küll südamele koputada- rasketes oludes on selline talvine toitmine eluliselt tähtis. Lisaks toidumaja elevusele pakuvad teri nokitsevad pisilinnud silmailu. Viimase ajal on tihenenud kohtumised händkakkudega inimasustuse läheduses. Minu hiljutine kogemus pärineb Viljandi kesklinnast, kus händkakk oli kesklinna parki pärna okste vahele end tukkuma seadnud. Veelindude toitmine on eraldi teema ja partide-luikede vale toitmisega tehakse neile hoopis karuteene. Lisaks: Vanim Eestis rõngastatud kõrvukräts on elanud 9 aasta ja 2 kuud. Maailma vanim kõrvukräts on rõngaid kandnud 17 aasta ja 9 kuud (Soome). Händkaku käes on Eestis rõngastatud kakulise eluea rekord- 9 aasta ja 10 kuud. Maailma vanim händkakk on rõngastusandmeil elanud 20 aasta ja 11 kuud (Rootsi). Kasutatud materjalid: EOÜ koduleht.