Liustikud Igal aastal, kui olen Norras käinud, saab too aasta mingi nimetuse. Näiteks eelmine aasta oli kotka- aasta. Nägin neid kohe hulgi, meri-, kalju- ja kalakotkaid. Tehnikat mul nende pildistamiseks pole, aga lahe oli neid kohata ikka. Sellest aastast kujunes liustiku- aasta. Väike unistus oli ise näpp liustikku suruda. Nad tundusid kuskil kaugel ja kõrgel, mingid müstilised kättesaamatud väljad olevat. Seda enam, et nad on hävimisohus, ehk sulavad kiiresti, milles ka ise oma silmaga veendusin. Tihti olid märgid püsti, kus veel paar aastat tagasi oli liustiku serv. Talvel on aega: kaardid ette, internetis on materjali ja sõbrad andsid vihjeid. Telekast jooksis paaril korral film Norra liustike uurijatest. Ehk püüdsin oma marsuudid ehiatada nii, et need kuskilt liustikke omavast rahvspargist mööda kulgeks. Abiks siis Google Earth, koos piltidega, Autoroute kaart ja hunnik paberkandjal kaarte. Väike kogemus ütleb, et suured turismiagentuuride välja kuulutatud, ei tarvitse veel olla need kõige- kõige. Igajuhuks märkisin maha ka kohad, kus oleks nagu tee ronimas üles mäkke ja sealtsamast ka liustik võib alata. Oma suurimad elamused ma just neist „nurgatagustest liustikest“ saingi. Loomulikult ei olnud aega, et oodata ilusat ilma või valgust, sellest pildidki rohkem „turistikad“ Kord oli paks udu ja vihmane, kord juunis oli tuul ja külm, et nina tahtis otsast tirida, kord üliterav päike ja palavus. Põhjapool võtsime ette Svartiseni rahvuspargi, Mo i Rana infopunktis saab korraliku materjali ka muude huvitavate paikade kohta. Kahjuks ma ise liustiku juurde ei pääsenud, kuna meie seltskonnast üks inimene haigestus ja kui olin ülejäänud teele saatnud, sõitsin haigla juurde tagasi. Pärast Mo juurest lahkumist liikusime lääne suunas, ääretult vahva vana Norra tee, paar korda tuli ka saarelt- saarele praamiga sõita ja siis avanes meile Svartiseni põhjapoolne osa. Seal otsisin ka omapead ühe mägitee üles, kuniks bussi tee sulges lumi Kesknorras on kaks suuremat rahvusparki, Jostedalen ja Jotunheimen. Esimesele kuulub ka Brikstali liustik. Ausalt, see on tõesti ainult turistidele ja neid polnud ka vähe. Rahvast vooris kui laulupeole, igast ilma otsast. Aga oma unistuse sain teoks teha, näppida seda külma vesist jääd- lund- sodi. Arvestada tuleb sellega, et igal sammul võidakse sinult küsida raha, inimesi meelitati trolliautoga sõitma liustikule ja järgmise nurga taga pidid nad ikka jala edasi minema. Või viis paat su poolele teele, või vöeti parki sissesõidumaks ja natukese aja pärast ka parkimistasu Aga see selleks. Igatahes sain korraliku elamuse, oleks raha ja aega olnud hulgim, siis organiseeriti ka liustikul matku, omapead sain siiski natuke käia, isegi liustikku alla ronisin, kus oli ilus sinine valgus ja veesadu. Istun mina oja kaldal, mõtlen, miks ta sellist sini-rohekat- piimvalget värvi on. Vaatan üles, kõrgel üle mäe nuki ajab helesinine mannakreem üle...