Tekst ja fotod: Veljo Konnimois
Oli ilus pärastlõuna. Lausa patt päeva lõpuni kontori nelja seina vahel istuda. Otsustasin linnatolmu paar tunnikest varem jalge alt pühkida. Esimesed sündmused ennast kaua oodata ei lasknud. Püsikiirusehoidja peale panduna ja veel viimaseid kõnesid tegemas, katkestasin kõne põhimõtteliselt poole sõna pealt. Viimane, mis vestluskaaslase kõrvu võis kostuda, oli arvatavasti "Sead, metssead!" piip, piip, piip... Ja nii ma auto Tartu maantee 34 kilomeetril paremale maha keerasin, lootes et jõuan sigade teele ette ja fotoka enne sigade kohale jõudmist valmis seada. Õnneks oli mul piisavalt aega ja sead nagu minipühvlid otse minu peale tormamas. Kuid aimates, et minu suunas tulles neil kuhugi minna pole, keerasid nad enne mind ootamatult paremale lähedal oleva metsatuka poole. Ise veel imestasin, et kuhu neil nüüd nii kiire on. Põhjust ei tulnud kaua oodata ega otsida. Sigade järel kihutas maastur, no nii 60...70 km tunnis. Jõudnud sigadele järele, jooksid sead kahte lehte laiali. Arvasin juba, et need hullud ajavad sead külmavereliselt lihtsalt autoga alla. Õnneks nii jõhkralt ei toimitud. Maastur seiskus ja välja kargas üks valges varjeriides ja teine nagu tulnukas lumisel põllul, rohelises varjeriides. Püss palgesse ja kolm-neli korda tulistati hääle järgi pikast püssist. Üks sigadest pääses metsa varjule aga teine jooksis keset lagedat välja edasi, otse kui suunataju kaotanud. See talle saatuslikuks ka sai.
Olles kaks tabamust pihta saanud, jäi siga just kui istukile. Rohelistes riietes jõhkrutseja jooksis lähemale ja tulistas sea suunas kaks-kolm laengut veel. Rohkem ma põllule jäänud seas elumärke ei näinud.
Siis aga avastati mind ja kindlasti pandi minu tegevustki tähele, sest kogu seda tegevust olin ma ju läbi pildiotsija jälginud. Vahemaa hinnanguliselt 400...500 m. Nad pidasid omavahel nõu, tõstsid sea auto peale ja asusid minust, ühtlasi ka põlluvaheteest eemalduma. Pajuvõsasse ma neile järgi minna ei söandanud, mine tea, lajatavad veel mullegi kabuhirmus paar tinatükki ribide vahele.
Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et mis jahimehed need sellised on, kes ajavad loomi autoga mööda põldu taga, kuulirahega tagaaetavaid surmates. Ja et see siga, kes oma elupäevad seal samas põllu peal vastu tahtmist lõpetas, oli tunduvalt õnnelikuma lõpu leidnud, kui see, kellel metsa õnnestus pageda. Võibolla sai ta siiski haavata? Jälgi need jõhkardid vaatamas ei käinud. Teiseks, kes teab kui pika maa nad olid jõhkardite eest põgenenud. Kujutage ette, kui sa oled elu eest jooksnud ja siis pead sa vastu ööd -15...-20 kraadise pakase kätte jääma.
Igatahes järgmine kord kui ma seda autot taas näen, saan ma registreerimisnumbri järgi teada ka jõhkardid. Olge mureta, oma teada ma seda ei jäta! 1313 on abiks ikka. Ja ma olen kindel, et näen, sest nüüd meenub, et olen seda autot korduvalt mööda põlluteid „patrullimas” näinud. Küll tuleb aeg, kus ka nemad oma elu eest jooksma peavad.
Nagu LOFO inimesed ütlevad: "Kohtumiseni maastikel!"